Hommik algas asjade pakkimisega. Kahju oli jätta voodi alla Kalli kulli ja kirja üheeurolist. Otsisime mingit pikka ja peenikest vahendit, sobivat leidmata. Koridoritiirult tagasi tulles nägin, et Monsal oli õnnestunud münt kätte saada. Kusagilt voodi otsa poolt. Alles pärast seda tuli mul suure hilinemisega idee voodi põhjalt madratsit kergitada ja sedakaudu kõik vajalik ja mittevajalik põrandalt üles korjata. Päev vaevanägemist ja nuputamist brünettide naiste blondiinsuse tõttu, või oli meie mõistuseteravus tallele pandud olulisemate juhtumiste tarvis.
Rongijaama kõndimine läks kiirelt. Pileti ostmine samuti. Väljumisaega oodates jõudis Monsa ära käia mingis pisikeses poes ja osta ühe euro eest punase rinnahoidja, mille ta hiljem veidi sobimatute mõõtude pärast mulle edasi müüs. Rongile jõudsime vaatamata vähemalt pooletunnilisele ootamisele suhteliselt viimasel minutil, sest aega võttis tohutu pikast rongist perroonil sibades õige vaguni leidmine. Ja siis Hüvasti Porto! Vagunis vajutas Monsa endale otsaette kompressi Kalli ostetud värskest helerohelisest kapsalehest. Istusime ja vahetasime laisalt vaimukusi. Enne jalgsiteekonna algust otsustasime veel korra nautida Portugali rannamõnusid, seekord jõe ääres ning teha peatuse väikelinnas nimega Viana do Castelo, umbes kuuskümmend kilomeetrit Portost põhja pool.
Ilm oli kolmekümnekraadine, päikesepaisteline. Linnake võttis meid vastu orgu varjununa. Sõitsime üle pika-pika metallsilla Lima suudmealal. Jõgi sinetas rahulikult ja laialt, kummalgi kaldal helendasid kollased rannaribad pisikestena tunduvate puhkajatega. Linna kohal, teisel pool raudteed kõrgus Monte de Santa Luzia mägi kirikuga, kuhu pärast pisikest kõhklust otsustasime seekord mitte ronima hakata. Aega oli vähe ja tahtmine end korraks jõevette kasta suurem. Viana do Castelo näitas oma kaunidust kohe, kui jaamahoonest väljusime. Ja tervitas meid oma sünnipäevaehetes. 390 aastat ei ole linnale mingi vanus, vähemalt Viana jaoks mitte. Pisike, elujõuline, puhas ja rahulik. Nagu hoolitsetud ja tervete eluviisidega vanainimene. Kaunistatud kirevate eheteasjade, lippude ja loosungitega. Vanalinna servades küll mõnes kohas sillutise uuendamine pooleli, üksikud veidi räämas aga säilinud soliidsuses uut omanikku ootavad majad. Istusime Kalliga jahisadama kõrval kohvikus väliterrassil, kuhu noor ettekandjatüdruk kutsus meist aru saamiseks appi keeleoskajast baarimehe. Jõerannas äratasime vist heleda naha, suurte matkakottide ja küllap ka lihtsalt veidra oleku tõttu kohalike vanainimeste tagasihoidliku tähelepanu. Viimaseid kogunes hulganisti lähematele pargipinkidele varjamatult meie tegutsemist jälgima. Toitusime oma seljakottide varudest, vedelesime päikese käes ja püüdsime end vette kasta jällekord jäisena tunduvas jõevees.
Siestaaja lõppedes upitasime jämedatüveliste puude abiga seljakotid selga, et enne edasi sõitmist veel üks linnatiir teha. Nägime laulvaid naistegruppe pargis, ratsavõistluse kuulutusi, osaliselt võreplankudega piiratud raekojaplatsi ja helivõimenduse katsetusi õhtuste pidustuste ootuses ning ilusaid vanu kivimaju tasapisi allavajuvas päikeses.
Paradiis käib meiega kaasas, vahel jääb natuke maha, siis jälle ootab ees.
Ostsime piletid Tuisse, istusime õhtu viimasele rongile ja hakkasime liikuma edasi Hispaania poole. Kell oli 19.35. Natuke sõitu, jalgade ja silmade puhkust ning siis avanes vasakul pool vaade ookeanile, täiesti uskumatu, lõpmatuseni avar, võimas ja kaljune, metsiku tühja rannaäärega tema miljoniaastases iseolemises, paremal pool mäed. Oleks tahtnud rongist maha, käega katsuma, nägema, kas aknast paistvad maastikud on tõelised või meie emotsioonidest väsitatud ajude narritavad pettepildid. „Vastik vaadata, kui ilus!“ ohkas Mairi. Mäetipul pidas üle ümbruse vahti härjasiluett. Rongis teisel pool vahekäiku istus ja heitis harvu pilke hallipäine habemetutiga vanamees, hispaanlasest vanamees, silmad teadvad ja mustateralised. Hüvasti Portugal!
Nautisime sõitu vajuva päikesega õhtus, kuni kõrvalpingi sen~or[1], kas meie juttu jälginuna või seljakotte Camino[2]ga seostanuna Tui peatuse tulekust teatas. Kottide kaasarabamisega läks isegi natuke kiireks, aga kadudeta rongist välja me jõudsime, lahkele härrale edasilibisevas rongis veel korraks viibata jõudes.
Tui jaamahoonest väljudes tõmbasin sügavalt sisse sooja õhtuõhku. Kell hakkas pool kümme saama. Veidike kahtlesime mineku suuna õigsuses. Astusime esmalt mõned sammud linnakese keskpaiga poole. Kõhklesime, vähemalt mina, jalad ei tahtnud tagasiminekut, kuigi teel tuleku suunas pidi arvatavasti olema katedraal retke alguspunktiga ja öömaja, mida olime ju otsustanud sel ööl, enne Caminoga alustamist kasutada. Siis aga nägime esimest teemärki! Märkajaks vist Mairi. Kollast kammkarpi vanal sammaldunud graniitsel kilomeetripostil. Ah, niisugune ta siis ongi! Ja nüüd enam küll ei tulnud tagasiminek mõttessegi. Võib-olla keegi meie hulgast sooviski mind peatada ja mõistusele kutsuda, kuid ma olin isekalt kaugel kellegi nõuannete kuulamisest, võib-olla haaras aga tõepoolest kõiki see edasimineku hullus. Hakkasime astuma kiirustades, põnevusega järgmise teemärgi järele vaadates mööda kitsast kõva liivatee rada, kahel pool vanad kivimajad, viinamarjaaiad, samblalaikudega graniitristid ning kõrged lopsakad Hispaaniamaa puud. Õhk oli puhas, värske, veel päikesest soe. Edasiminek oli nauding.
Aeg-ajalt püüdis Mairi rääkida mõistuse häälega ränduripassi ja templite vajalikkusest, kuid mu liikumishoog ei lasknud ennast esialgu sellest segada. Üsna linna serval jõudsime väikese kabeli juurde. Siin suutis õe otsustavaks muutunud hääl meid lõpuks peatuma panna. Korraks, et kabelisse sisse põigata ja padrelt[3] küsida passi ning tee kohta. Teenistus paistis olevat just lõppenud. Meid ümbritsesid ka mõned pühakojast väljunud naised. Jutt sõbralike ja abivalmite kohalikega, esimeste hispaanlastega meie teel, toimus üksikute fraasidena inglise ja hispaania keeles, mille mõistmises kummagi keele kasutajad vestluspartneri suhtes kindlad ei olnud, ning viipekeeles, mis tegelikult otstarbekamaks osutus. Peregrino[4] passe padrel meile anda ei olnud, need oleksime pidanud muretsema teekonna algusest. Kui ta aru sai, et tagasiminek meil kõne allagi ei tule, oli ta nõus Mairi märkmikusse meie nimede alla kirjutama omapoolse kinnituse selle kohta, et tõesti neljakesi Tuist oma teekonda algasime. (Hiljem selgus selle tõenduskirja tarvilikkus – tänud Mairile ettenägelikkuse eest!) Siis küsiti meilt öömaja soovi kohta. Tahtmise peale edasi astuda, raputati kahtlevalt ja veidi murelikult pead. Võimatu oli tänase õhtuga enam päevateekonda läbida. Püüdsime aitajaid rahustada, et kavatseme nagunii enne pimeduse tulekut ööbima jääda ja hakkasime edasi astuma. Buen Camino![5] Seda rõõmsat ja südamesttulevat soovi kuulsime järgnevate teekonnapäevade jooksul sadu ja sadu kordi. Ja teistpidi: kui palju kordi olid kohalikud rännuteeäärsed elanikud neid sõnu öelnud kõigile nende kodudest möödunud seljakottidega teekäijatele oma eluaastate jooksul!
Rada viis majadest ja põldudest mööda metsa vahele. Loodus oli lausa ehmatavalt kaunis, madalaks tallatud rajad küngaste vahel tohutusuurte puude all, selgeveelised ojanirekesed, pehme lopsakas rohi. Sajandite vanused graniitkivist puhkepaigad veevõtukohtadega rändurite tarvis. Aeg-ajalt kummardusime vaatama-uurima suuri limukaid, kes oma õrnpehme libeda kerega karedat liivateed ületada püüdsid, mõni neist rohkem-, mõni vähemedukalt kehaliste kadudega, kui elusad koerajunnid. Kuid koos hämardumise ja käigukilomeetrite kulumisega hakkasime tasapisi mõtlema Tui padre soovitusele enne pärispimedat öömaja leida. Kalli oli küll meie jaoks kaasa võtnud helkurkaelarihmad, et hoida ära öist laialijooksmist ja kaotsiminekut, aga isegi endid ühise nöörijupi külge sidudes oleks varsti ikkagi võimatu olnud teemärke näha.
Magamatusest kurnatud ja muljetest erutatud aju hakkas end päevavalguse kadudes lõbustama põnevate nägemistega. Olin näiteks päris kindel, et tumendavate puude all allika ääres, kuhu veepudelit täitma läksin, ootas mind sõbralikult uudistav karu. Põõsastetagustes kihistasid ja sosistasid metsavaimud.
Vaatasime juba ringi koha järele, kuhu oma magamiskotid maha panna ja hommikut ootama jääda, kui nägime metsa vahelt välja jõudes ees helendamas küla tulesid. Ja need tuled olid tõepoolest vägevad! Kui külake ise kõrgus mäe otsas, kuhu läbi pimeda välja olime rühkinud, siis ühe alla orgu viiva harutee ääres, umbes 200 meetri kaugusel, tervitas meid võimas ilutulestik. Noh, tegelikult jäime vist ikka sealsetele lõbutsejatele märkamata. Kuna peomajast kostis ka muusikat, oletasime seal peetavat pulmapidu. Ilutulestik valgustas aga meeldivalt mõnd aega meie teed ja ei jäänud sugugi viimaseks sel ööl.
Kõndisime läbi küla, lootes leida öömaja. Kaardi järgi arvasime, et kuue käidud kilomeetri järel oleme jõudnud Ribadelourosse, kus minu andmetel pidi asuma üks palverändurite albergue`dest[6]. Küla nimetahvlit aga meie sissetulekuteel ei olnud. Ei olnud varem küll ühtegi teeliste öömaja näinud, kuid lootsime selle siiski märkide, kirjade või vähemalt valguse järgi akendes ära tunda. Majad ja aiad tukkusid aga enamasti pimeduses. Ilmselt võttis enamus siinsest rahvast osa pidustustest külaservas. Kõndisime piki hämaraid tänavaid, harvad laternad siiski teemärke valgustamas, natuke hämmingus ja tekkivas kahtluses, et öömaja jääbki leidmata. Siis paistiski juba eest mets ja küla lõpp. Tee ääres laud kivipinkidega väsinud rändurite jaoks ja veevõtmise koht. Enne leppimist mõttega sinnasamasse oma selja- ja magamiskotid maha visata, tegime Kalliga veel viimase katse ööseks katusealust leida. Läksime tagasi ühe maja juurde vähestest, kus mingit inimliikumist märgata oli olnud. Sõbralik pere, kes terrassil õhtust sõi ja veini nautis, vaatas meie ilmumist pimedusest pisikese üllatusega. Ühiste jõududega suutsime aru saada küsimustest ja vastustest. Mingit hotelli ega albergue`i selles külas, nagu juba isegi vaikselt aimama olime hakanud, ei olnud! Tagasihoidlikkusest ütlesime ära pakutud söögist ja joogist, tegime rõõmsad näod, lehvitasime ja marssisime tagasi Mairile ja Monsale uudist teatama. Tänulikud Caminole väikese toreda seikluse eest.
Kahlasime läbi pimeduse ja pika rohu, üksteist mis iganes roomavate ussidega hirmutades, külaserval nähtud pinkide ja lauani. Tegelikult oli seal päris mõnus. Üks tänavalaternaist helendas päris meie lähedal. Viskasime kotid maha ja istusime. Hakkasime tegelema söömise, ümberriietumise ja muude õhtuste toimingutega. Kaevukraanist tuleval veel oli esialgu tugev hallitusmaitse. Paistis, et meie puhkepaik ei olnud vimasel ajal just ülearu palju rändureid võõrustanud.
Istusime, arutlesime elu ja teekonna üle, tõstsime siis äkitselt pead väikese plahvatuslaksaku suunas ning jälgisime üllatusega, kuidas teisel pool tänavat asuva maja katusest suitsu ja sädemeid välja pressima hakkas. Mõne minuti möödudes ronis sinna üles noormees, nägime teda kaunis häguselt läbi tossu ja pimeduse, ning hakkas nagu kostuvate helide järgi järeldasime, kahtlasest kohast katusekive lahti kiskuma. Suitsupahvakud ja sädemelend tundusid sellest tegevusest esialgu ainult hoogu saavat. Katuselkõõluja tõmbus aeg-ajalt läkastades eemale. Olime päris hämmingus. Ei osanud otsustada, kas minna appi või lasta majal maha põleda. Ei saanud aru, miks poiss nii ihuüksi seal kangelast mängib, naabermajadestki, kus nüüd juba valgus akendes, abi kutsumata. Kujutlesin, kuidas ma ise tõsise häda korral sealtsamast katuselt kedagi kutsuda röögiksin. Olime juba peaaegu pimedusest välja kargamas, neli veidrat võõramaist naist, et üle aia turnida, end katusele vinnata ja veepudelitega mööda katusekive roomata tulekahju kustutama, kui noormees, ennetades enda ülalt alla ehmatamist, oma toimetustega siiski eesmärgile jõudis. Sädemed lõpetasid lendamise. Õrn suitsuvine veel maja kohal hõljumas, ronis ta alla, meie silmi eest varjule. Küllap rahulolevalt nagu arvata võis.
Mairi ja Monsa otsustasid oma magamiskotid meie peatuspaika jõudes kohe ilma sunduseta murule laotada ja seda nad juba tegidki. Me Kalliga kahtlesime. Ei soovinud eriti kohata öösel neid varemräägitud ja ette kujutatud ussilisi oma külje alla sooja roomamas. Katsetasime külili keeramist söögilaual või kivipinkidel. Samas aga saigi pingil ainult küliliasendist juttu olla, pööramine oleks lõppenud mahaprantsatamisega. Laua peal lamamine aga kõrge ja kõva, kuigi kena ja ergutav vaatepilt hommikuste möödaminejate jaoks. Mairi oli juba maas kotti pugenud, mina proovisin end veel pingile tasakaalu sättida, Monsa lõpetas oma pealuudega pidžaamapükstes mööda rohumaad taterdades õhtust tualetti, Kalli korraldas midagi koti kallal, kui selle öö viimane ilutulestik meil une silmist ehmatas.
Paari-kolme maja kaugusel meie tänaval hakkasid jälle õhku lendama sädemed, nüüd juba koos vonklevate leegikeeltega. Kostis raginat ja praksumist. Aia kohale tänavalaterna valgusse tõusis keskmist sorti hall suitsupilv. Nüüd näis lugu veel tõsisem, kui varem. Tundus, et peame tõepoolest minema oma abijõude pakkuma. Kuid kuna väsinud kontidega ei olnud meil just eriti tungivat tahtmist rohkem kui keskööl jälle magamiskottidest välja ronida, saatsime Kalli, kes veel päris üleni kotti ei olnud jõudnud pugeda, asja uurima. Ta jäi päris kauaks. Sädemed lendasid, keerlesid ja ragisesid. Mõtlesin, kas peaks hakkama oma varustust kokku pakkima ja mis suunas tulekahju eest taganema, juhul kui leekidest jagu ei õnnestu saada. Siis tuli Kalli tagasi. Olime sattunud kohusetundlike püromaanide külasse. Üks pere tegi oma aias lihtsalt väikest öist ilutulestikku keerleva tulerattaga. Vaatajaidki ei olnud eriti palju, aga tuli tahtis tegemist ka juulikuise heinailmaga. Natuke madalamal küll, kui naabrite katusekivide vaheline lõke, aga see-eest võimsam ja laiem.
Tuleratas põles lõpuni, pikkamisi jäi valgust vähemaks, sädemed said otsa. Korraks suigatasin, siis muutusin ise ussiks ja liuglesin magamiskotis kivipingilt alla mööda pehmet, pikka ja lõhnavat rohtu Kalli ja Monsa vahele. Meie peale piserdus taevast alla kaste või vihm. Läbi une tõstsime veel pead läheneva mürina peale. Mööda liivast metsavaheteed kihutas külast välja traktor, järelkäru täis rõõmsalt käratsevaid noormehi, paljad ülakehad helendamas kuupaistel. Alumised kehapooled jäid kastiserva varju. Traktor kadus pimedusse, mets summutas hääled, meie toppisime ninad magamiskottidesse. Lavendliõied lõhnasid rohus. Hommikupoole ööd hakkas jahe ja niiske.
[1] mees, härra (hisp.k.)
[2] tee, teekond (hisp.k.)
[3] isa (hisp.k.)
[4] palverändur (hisp.k.)
[5] head teed! (hisp.k.)
[6] ulualune, peavari (hisp.k.)
