Vaatasime kindlusetaolist katedraali seest ja väljaspoolt. Pikemalt süvenes Kalli. Minu jaoks oli põnevam vaadata alla Sed kandva künka jalamil, kohe siinsamas toeka graniitäärise all elavat vanalinna. See ei olnud enam esinduslikult puhas, läikiva sillutisega linnaosa. Aga veel ilusam ning südamlikum oma siiruses ja vaesuses. Majadelt mahapudenenud kahhelplaatide tühikud, erinevail aegadel kättesattunud materjalidest kokku laotud juurdeehitised, suured ja väikesed, ning värvid. Seinavärvid, rõdude värvid, värvilised paberkaunistused, mitmevärviliselt uhkeldavad rõdult rõdule kuivamatõmmatud riidehilbud nööridel. Selle kirevuse all tänaval paljad lapsed veevoolikust pesu loputamas, üksteist kastmas ja kilkamas, noor isa naerdes allolijate rõõmuks köögiaknast vett alla viskamas, sõbralikud koerad ja isegi sõbralik ning kena praht tänaval.... armas ilus linn.
Ostsime alt poest juua ja puuvilja, mis oli odavam kui kusagil mujal. Pisikesest pagaripoest möödudes ei suutnud jätta sisse astumata lõhnavate soojade saiade järele. Pesime puuviljad tänavakaevus (mitte sellepärast, et nad mustana oleksid tundunud, vaid lihtsalt kohaliku vee maitsmise vajadusest), sõime ja jõime tänavanurgal istudes. Liikusime edasi aimates jõe lähedust.
Douro jõgi oli just nii lai ja rahulik, millisena teda ette olin kujutanud. Jõgi tõmbas esialgu kogu tähelepanu endale, nii et ületasime Praca da Ribeira, möödusime välikohvikuist ja ülespandud telkidest neid peaaegu märkamata. Istusime Kalliga teadmata aja kaldaastmeil, jalad vees ja ronisime kui krabid ülespoole mööduvate laevade lükatud lainete meieni jõudes. Mairi ja Monsa kõndisid ülemistel astmetel, kaldarinnatisel, pildistasid neidsamu laevu ja tohutuid kalaparvesid vees. Siis kõndisime kaldapealsel ja vaatasime müügilaudu, kalarestorane.
Plakatid Praca da Ribeiral kuulutasid Tänavakultuuri festivali toimumist. Suure helitelgi taustal kohvikulaudade vahel mängis rastapatsiliste poiste ansambel. Rahva hulgas kekslesid ja vehklesid värviliste lintidega siniste ja roheliste kehamaalingutega tüdrukud. Vihastasin Monsa peale, kui ta Mairi fotoaparaadiga mu ümber tuuritades mingit fotosüüdistust pildile püüdis saada. Esiteks ei talu ma eriti kunagi enda pildistamist, pean end selleks kokku võtma. Ma ei ole fotogeeniline, näen liikumises tunduvalt parem välja, kui mingis staatilises kunstlikus poosis. Teiseks häiris see fotoka tilbendamine nina ees muusika nautimist. Imestasin isegi, kui kalli aparaadi objektiivist paraja jõuga kinni haarasin ja selle ehk isegi maha oleksin käänanud, kui Mairi omakorda pahameelt poleks välja näidanud minu veidi ülepaisutatud reageeringu suhtes. Hiljem me enam vahejuhtumist ei rääkinud, küllap ei olnudki see kuigi tähtis. Aga see oli üheks näiteks pisipingetest, mis reisist üleserutatud emotsioonide ja avatud meeltega ette võib tulla.
Õhus hõljus grillitud sardiinide lõhn. Vaatasime jõeäärsete kalarestoranide hindu. Need olid kallivõitu, kui arvestada eesoleva pikema reisipoolega. Hakkasime liikuma vanalinna sissepoole lootuses midagi sobivamat leida. Lugesime linnaosa kuulumisest UNESCO maailmapärandi nimekirja. Päike kadus kohati majade taha. Soojas pärastlõunases valguses tundsime kõndimisest tõelist mõnu. Kitsastel tänavatel ei olnud just väga palju söögikohti. Peatusime ühe ahta rohelise ukse ees, et menüüd lugeda. Hinnad olid siin päris vastuvõetavad. Kuna Mairi ei olnud varem kohalike grillitud sardiinidega tutvust teinud, meie aga teadsime juba, mida tahta, astusime vähe kõhkleval sammul sissepoole. Lävel astus meile vastu rõõmus perenaine, hakates söögisoovitusi jagama. Inglise keele oskus Portugalis on umbes samasugune kui Eesti keskmisel inimesel, see tähendab, et peaaegu olematu. Mõtlen just keskealist ja vanemat rahvast. Seepärast tuleb üksteisest arusaamises ette eksitusi, mis õnneks küll kummagit suhtluspoolt kuidagi ei kahjusta. Nii et, kui omateada olime tellinud ühe sardiini igale meist koos lisandiga, siis toodi pärast väikest ootamist lauale neli taldrikutäit kolme suure värskeltgrillitud sardiini ja keedukartulitega. Lisaks taldrikud oliivide, juustu ja marineeritud küüslaukudega, soojade krõbedate saiadega, millest koguse tõttu veidi raske oli jagu saada, aga ühtegi söödud suutäit kahetseda ei ole võimalik. See oli just niisugune toit, mida vajasime oma neljandal reisipäeval.
Toitu oodates aitas meil aega sisustada pererahva väike poeg, umbes 5-aastane, kes meid lauda istunult kohe tervitama, kallistama, musitama tuli. Tema käitumine oli meie põhjamaiste lastega võrredes niivõrd ülevoolav, emotsionaalne ja armastav, et teda algul Monsaga (vabandan nüüd veelkord, kuigi ei mõelnud seda hinnanguna) vaimse puudega lapseks pidasime, ja millele Kalli kohe ägedalt vastu vaidles. Poisile meeldisid Mairi juuksed, Kalli ehted... Igaühe juures leidis ta midagi kiita ja imetleda, kõigile meist jätkus hulganisti komplimente, paisid ja naeratusi. Tema eneseväljendus oli niivõrd ilmekas, et portugali keeles räägitud jutust raskusteta aru saime.
Poiss tõi meie koduse vakstuga lauale suure paberilehe, rõõmustas Kalli joonistuste üle ja jutustas meile lugusid oma piltidega. Tõi välja muinasjuturaamatu, õpetas meile piltide järgi portugalikeelseid sõnu ning nimetas meid kõiki erinevate raamatutegelastena, ilusate printsessidena. Puuet ei olnud, tegemist oli väikese targa ja võluva portugallasega, lihtsalt meie seniste kogemustega arvestades nii väga tavapäratult emotsionaalse lapsega.
Perenaine jälgis meid veidi murelikul pilgul leti lähedalt, kartes et laps külalisi tüütab, aga samas ka võlujast poja üle vaikset uhkust tundes. Kohvikuruumest käisid läbi paar sõbrannat-tuttavat. Meile näidati süles pisikest tita-tüdrukut, poisi õde või sugulast. Õhkkond oli kodune, aeg seisma jäänud. Istusime, suhtlesime, jõime veini, tundsime end hästi ja ei tahtnudki nagu eriti minema hakata. Lõpuks, määramata aja möödudes palusime arvet (mida oli niisuguses koduses kohas nagu natuke veidergi teha) ja maksime summa, mis oli vaatamata ülejõukäivatele toidukogustele üllatavalt väike. Kalli tantsis veel meie väikese võõrustajaga ühe lahkumistantsu, lehvitasime, pühkisime kujuteldava pisara silmanurgast ja astusime välja.
Teel hotelli tegime väikese tiiru veidi, ainult veidike uuemas linnajaos. Jõudsime Praca da Liberdadele, imetlesime pead kuklas raekoda, ümber selle torni ning puulatvade tänavalaternate valguses tiirutavaid nahkhiiri. Rääkisime vaimudest ja vampiiridest, kes elutsevad ümber Vabaduse platsi kõrguvate vanade värviliste majade viimastel korrustel tühjaksjäänud korterites. Sattusime, täpselt nagu vaja, azulejo-pannoodega kaunistatud jaamahoone juurde, mis ühe reisijuhi järgi oli „lausa liiga ilus, et olla vaid raudteejaam“. Nüüd ei olnud vaja järgmisel hommikul, rasked kotid seljas, kulutada aega ja jõudu jaama otsimisele. Kuigi, Porto oli linn, kus me vist üldse orienteerumiseks kaarti ei kasutanud, ometi oskasime ilma vähimagi vaevata jõuda just sinna, kuhu tarvis. Õhtul tagasi hotelli minnes proovisin küll korra kindluse mõttes kaarti vaadata: väljas oli aga pime, tänavad kaardil kitsad ja kõverad, tähed tillukesed. Loobusin silmade vaevamisest ning jõudsime hotelli parimat võimalikku teed pidi.
Kuna kogu päev nii pikalt ja meeldivalt möödunud oli, ei tahtnud teda veel lõppenuks pidada. Pärast pesemist ja taastumishetke pakkusin välja öise linna vaatamist. Kalli oli muljetest väsinud ja kahtlev. Või mis iganes põhjused võisid tal olla tuppa jäämisel. Samal ajal paistis olevat ka parasjagu tahtmist meiega kaasa tulla. Valiku tegemisel võttis ta abiks oma vana triki – „kulli ja kirja“ viskamise. Mõned esimesed viskekorrad õnnestus tal münt pihku püüda ilma, et ta õieti oleks aru saanud, missugust toimimist ta eelistama peaks. Lõpuks lendas ühe-eurone peaaegu lakke, maandus ja veeres siis tema narivoodi alla. Voodipõhi oli nii madalal, et kullist-kirjast küll midagi näha ei olnud. Katsetasime siis, kellel meist on kõige peenem käsi või pikemad sõrmed, aga ei sobinud meist ühegi kehaehitus mündi välja urgitsemiseks. Ainuke, mis voodi alt näppu hakkas, oli tolmutordiline juuksekumm eelmistelt elanikelt. Teise euro kaotusega Kalli enam riskima ei hakanud ja otsustas, küll veidi kõhklevalt, tuppa jääda. Lohutuseks see, et esimesel Lissaboni-õhtul olid ju Mairi ja Monsa ka millestki ilma jäänud.
Porto tõepoolest pakkus end lahkelt ja tuli kõiges vastu vähimatki meiepoolset vaeva nõudmata. Kui olime mõned minutid jõe suunas kõndinud, küll veidi eesootavaid kitsaid ja pimedaid vanalinna tänavaid peljates, mõttega, et ehk jätkavad kusagil pillimängu päevalnähtud festivali tegelased, kuulsime muusikat. Lahedat ja rahvalikku tantsumuusikat. Katedraal Se mäekünka külje all platsil helendasid laternad ja prožektorid. Teisaldataval laval mängis ansambel, välilettidelt müüdi õlut ja rahvas tantsis. Tantsuväljak ei olnud suur, justkui orgu uuristatud, ühelt poolt piiratud aastates kahe-kolmekorruseliste elumajadega, kahelt küljelt künkanõlvaga. Tantsijateks olid peamiselt naised ja tüdrukud, mehi vähem nagu meilgi. Vahe oli selles, et siin tantsisid naised-tüdrukud omavahel häbenemata ka paaristantse. Samuti emad-isad, vanaemad-vanaisad oma laste ja lapselastega. Painduvus ja puusade pehmus juba veres, lastel koos esimeste kõnnisammudega sisse harjutatud.
Seisime seina ääres ja vaatasime. Meie peade kohal oma lahtistest koduakendest välja kummardumas vanainimesed, rõõmsad oma õue peale kohale tulnud peo, muusika ja lärmi üle. Vaatasime ja tõime endale ühed õlled. Vaatasime ja jalad hakkasid iseenesest muusikas kaasa liikuma. Astusime Monsaga paar sammu platsi poole tantsijate hulka, veidi häbenedes oma oskamatust kohalikele võrdluseks välja panna. Mairit ei suutnudki endaga ühinema keelitada. Ja siis tuli üks Jorge meie juurde kahe topsi õllega, ning siis tuli seesama Jorge veel kahe topsi õllega (üks talle endale), tutvustas end. Ja siis ma püüdsin temaga tantsida, see tähendab, et ma püüdsin tantsida sama hästi kui Jorge. Pikapeale vist suutsingi, kui need ei olnud ainult meelituseks öeldud sõnad. Portugali keeles, ja natuke hispaaniat ka. Vist mõni sõna prooviks inglise keeltki, millest keegi aru ei saanud. Vahepeal Mairi juures õlut rüüpamas käies, ühte suitsu mahvides, Mairit tantsima kutsudes, natuke tüdinud ilmega Mairit, sest ka Monsa oli vahepeal ühe A-tähega algava nimega mehega tantsima läinud, aga tema keeldus kindlameelselt. Siis me tantsisime ja tantsisime ning ma tundsin, kui hästi see mul juba välja tuleb. Peaaegu nagu sündinud portugallasel, aga mitte päris, sest aeg-ajalt tuli siiski kindlusest puudu, nägin veidi vaeva oma jalgade sättimisega. Kuid Jorge andis mulle kindlust juurde, sest julges minuga liikuda juba päris lava ette, täiesti tühjale platsile, kõigile näha, kes vaadata tahtsid. Ja öö oli hästi palav.
Vanad portolannad vaatavad kurjalt, ütles Monsa, kui tantsides lähestikku sattusime ning Mairi nõudis järjest tungivamalt kojuminekut. Pärast järjekordset viimast tantsu kasutas ta lõpuks veidi füüsilist vägivalda, et mind tantsuplatsi väravast välja saada. Monsa temaga ühel nõul. Jorge ja A-tähega mees veidi pettunud, kuid veel lootusrikaste saatjatena meil kannul. Aeg-ajalt nii tungivalt lootusrikastena, et tagasiminekutee jälgimine ainult Mairi õlul oli. Vabastasin end hea meelega orienteerumiskohusest, seda enam, et õde sellega nii hästi hakkama sai. Oleks tal üks hea pikk piits kaasas olnud, poleks me Monsaga kumbki parajatest sähvakutest pääsenud. Seda enam, et Monsa oma väikesekasvulise saatjaga aeg-ajalt silmist kadus pimedatele põiktänavaotstele. Vaevaliselt ja aeg-ajalt takerdudes jõudsime siiski lõpuks hotelli ukse ette. Ja ma jätan rääkimata Monsa jutud halastusseksist, millega ta kunagi ei kavatse tegelema hakata. Mairi nõudis minult kindlal ning rangel sõnal maja võtmeid ja tuppaminekut.
Nüüd ma vabandan ja kummardan kõigi ees, kellele selline teguviis sündsusetu tundub, aga ma andsin jällekord oma telefoninumbri meesterahvale, mida ta küll kunagi ei kasutatud, aga sel hetkel lohutusena ainuke oli, mis ma anda võisin.
Sest kõiki lõppenud suhteid kannan ju endaga kaasas. Samuti neid, mis on mingil põhjusel alustamata jäänudki.
Pärast veerandtunnilist sekeldamist hotelli ukse taga kohaldas Mairi oma tegutsemise täielikult saksa „ornungile“, taris meid Monsaga trepikotta, peksis sissetükkivad mehed tagasi ja lasi ukse neil nina eest lukku kukkuda. Trepist neljandale korrusele ronides kuulsime väljast veel vaikseid kaebehääli.
