Mugavaid ja odavapiletilisi ronge sõitis tihedalt. Vagunis mängisid kaks poissi akordionil vene muusikat. Hoogsalt, osavalt ja avarast vene hingest. Enne kõrvalvagunisse ümberasumist lasid nad pillilugusid nautinud reisijate hulgas mütsil ringi käia. Tundub, et sellest ajast saigi alguse Kalli pidurdamatu tahtmine igas võimalikus kohas eurosid annetada, et oma emotsioonide ja elamuste eest reisil mingitki moodi tänulikkust üles näidata. Peale muusika ja aknataguste suurepäraste vaadete, tekitas sõidul väikese vahepalana elevust meie koos kompsudega vales peatuses korraks maha ja siis rongi tagasi hüppamine. Väljunud naine, kellelt peatuse kohta küsisin, oli minust vist valesti aru saanud või mina temast. Portugali-Hispaania reisil hakkasin üldse ajuti kahtlema oma inglise keele oskuses, kuna ei suutnud end tihtipeale esimesel, vahel ka teisel katsel mõistetavaks teha. Hiljem Londonis küll veendusin, et mu kõnekeelega ikka nii hullusti ei ole kui kartsin. Pigem oli siiski tegemist kohalike suhtluspartnerite omapäraga. Mitte puudustega, sest portugallane või hispaanlane, olles teeküsimise peale pika jutu omas keeles ära rääkinud ja ikka su silmis mõistmatust kohanud, räägib sama jutu üle veelkord, veel pikemalt-põhjalikumalt ning veel ilmekamate žestidega. Ja kui teejuhataja võõrast näeb sellegipoolest veel juhmi ja kahtleva ilmega pead sügamas, võtab ta turistist lootusetu juhtumi endale sappa või käekõrvale ning viib nii kaugele, kust küsitav koht paistab ja äraeksimist, vähemalt tema meelest, karta ei ole.
Cascais oli ilus väike puhas rannalinnake umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel Lissabonist. Kunagine kaluriküla, millest meie küll mingeid märke peale mere olemasolu ei osanud leida, ei kalureid ega paate hakanud rannajoonel silma. Kivisillutisega tänavad läikisid puhtusest ning majade fassaadidel kirendasid kõikvõimalikes värvides-toonides potililled. Rand oli mõnusalt peeneliivaline, üksikute sõbralike kaljuõnaruste ja nukkidega ning ei olnud ka eriti ülerahvastatud. Lõppematu ookeanivaade piki sini-sinist vett taevaga kokku sulamas.
Leidnud mõnusa koha liivakaljukeste vahel, kus end mõneks ajaks paika asetada, teinud esimesed fotoklõpsud ookeanist ja ajanud mõned laused rumalat juttu, mida räägitakse ainult siis võõral maal, kui arusaajateks teadaolevalt oma kõikekuulnud seltskond, ei osanud me kohe reageeridagi kuskilt kostva maakeelse tõdemuse peale. „Tere, eestlased siin!“, kostis ligikõndinud pika heledajuukselise naise suust. Pärast esimest suu ammulikohkumist kasvasid nägudele naeratused. Küsimusi ja muljeid jagus nii palju, et puudus kannatus oma jutujärjekorda ära oodata.
Aet oli niisugune huvitav tüdruk, et kõigil meie seltskonnast oli temaga Eestimaal otsest või kaudset kokkupuudet. Monsat ta mäletas jalgrattamatkadest ise samamoodi rattafänn olles, Mairiga oli olnud ja on ilmselt ka tulevikus tööalast kokkupuudet: koeratoidud ja abinõud varjupaikadele. Minu koera trimmija elab samas külas Tallinna lähistel, kus Aet ja koju jõudes pidi meie uus tuttav minema kursuse kokkutulekule Treimanisse, mis on Kalli lapsepõlveaegne suvituskoht. Aet reisis üksinda kohalikes kodudes ööbides ning oma kahenädalase reisi jooksul, eelvimasel päeval ütles end esimest koorda eesti keelt kuulvat. Ta rääkis meile oma muljeist portugallastega suhtlemisel (ainult head ja vaimustavad), andis soovitusi meie edasise reisi osas (Porto on vapustav linn ja kuidas sinna minna), sest tema ring pidi kulgema vastupidiselt meie omale, päripäeva. Aet tõi meile hoiatavaks näiteks oma liialeläinud päikesevõtu tulemina lapakatena mahakoorunud nahaga õlad ja jalasääred. Ohhetasime ja lubasime ettevaatlikud olla (mis küll päris hästi ei õnnestunud).
Võtsime kõik end kokku ja käisime ujumas, kes suurema, kes väiksema eneseületusega. Ookean ikkagi ja minu jaoks sel kuumal päeval jäiselt külm! Aga koos kiljatusega pidi ikkagi punkti kirja saama ja end Atlandisse ära kastma. Päikese ja rannaliiva nautijatega võrreldes oli veenautijaid meie nägemisulatuses päris vähe.
Pärast oli Aet meile Cascais giidiks. Linnake oli just nii armas, kui meile algul näis. Istusime välikohvikus, jõime õlut, näksisime midagi ning kõndisime piki rannapromenaadi ühe jaamavahe järgmisse rongipeatusse. Hea meelega oleks astunud veelgi seda mõnusat maastiku mööda, aga raudtee tundus hakkavat ookenist vähehaaval eemalduma ja päris tervet teed jalgsi Lissaboni astuda pidasime sel õhtupoolikul siiski liiga pingutavaks.
Kodulinnas tagasi, kõndisime jõeäärt mööda oma elupaiga poole. Mustanahalised mehed (või illegaalsed immigrandid) olid oma supi valmis saanud, kõhud täis söönud ning puhkasid ja vestlesid vaikselt meile tähelepanu osutamata. Siis jupike tiheda liiklusega teed, võimas Praca do Comercio triumfikaarega, meie Rua Augusta ja hotelliga põiktänav Rua de Sao Nicolau. Tänavakohvikutes olid välja pandud televiisorid, rahvas vaatas Euroopa jalgpalli maailmameitrivõistluste poolfinaali. Leidsime istumiseks vabad kohad peaaegu koduukse ees ja tellisime hüvastijätuks Aedaga pudeli Vino Verdet[1]. Värske, lahe, kergelt särisev vein. See oli ka meie nelja viimane õhtu Lissabonis, selleks korraks. Jäi veel Mairi ja Monsa tõelist fadot kuulama viia. Aet otsustas minna äralennuks kotte pakkima.
Kirikuesine plats, kus eelmisel õhtul fado-peole sattusime, oli meie ehmatuseks peaaegu inimtühi. Tänavakohvik, mille ees kitarrimängijad istusid, suletud uksega. Terrassil toolid laudadele tõstetud, värvilised pabervanikud tolknesid katusealustes kurvalt ja tuulest räsitult. Üle platsi kõndisid üksikud turistid, vaevumata fotoaparaate ümbristest välja võtma ja õlle või riisipudingi müüki loota sel suhteliselt mahajäetud platsil näis päris rumalusena. Näis nagu oleksime eileõhtust melu Kalliga unes näinud. Segaduses, siiski raatsimata ära minna, istusime kirkutrepile. Olime eelmise õhtu õnnestumist Mairile ja Monsale ülivõrretes kiitnud, tänasele suuri lootusi pannud. Nii suure pettumusega ei saanud leppida. Olin valmis hommikuni kirikutrepil istuma ja ootama ikkagi millegi toimumahakkamist. Mairi ja Monsa ei kujutanud ette, millest neid ilma oli jäetud. Nad uitasid platsil ringi, vaatasid nurgatagustesse ning kadusid mingil hetkel meie vaateväljast.
Ühel platsi nurgal oli pisike veidi räämas kohvik. Aeg-ajalt piilusid möödakõndivad turistid poolavatud ukse vahelt sisse, mõned seisatasid vähe pikemalt, justkui aru pidades, suurem osa neist astus edasi, üksikud sisenesid. Kohvik oli tõest väga ahtake, hämar, peaaegu läbipaistmatute akendega. Kirikutrepil istudes hakkasid kusagilt meieni kanduma justnagu muusikakatked. Hoolikamalt kuulates tundus, et helid tungivad välja sestsamast kitsast kohvikuuksest. Tõusime, et kuuldu kohta lähemalt järele uurida. Väljas oli päris hämaraks läinud. Kohviku akende taga puupinkidel nägime istumas kaht naisekuju. Reaalsustaju hakkas jälle kaduma, väsimusest, magamatusest ja muljetetulvast. Nii et isegi veidi imestasin istuvatele naistele lähenenuna neis Mairit ja Monsat ära tundes. Nüüd oli selgelt kuulda kohvikuakendest kostuvat fadomuusikat. Varem turisiteatmikest loetu ja ka eelmisel õhtul kogetu tõttu olime kergelt hirmul kohviku hindade pärast, suurem osa reisist oli ju veel ees. Et otsustamist kergendada, läksin asja uurima. Kohvik oli tõeliselt pisike. 4-5 väiksemat lauda ja üks või kaks suuremat, pikkade puupinkidega. Laudadel koristamata nõud, veini- ja õlleplekid. Baarileti ja akna vahelise kitsas nurgas, kus võimatu käsigi sirgu ajada, istus kitarrist ja mängis. Tema ees seisis väikest kasvu keskealine naine, põlvedeni seelikus, pleekinud põll ees, kitsavõitu sitsipluusi nööbid rindade kohalt lahti rebenemas ja laulis. Reaalsustaju varem kaotanuna (nagu juba ütlesin) ikkagi imestasin ja üllatusin veidi. Küsisin luba istuda ainsatele vabadele kohtadele kahe turistist naise kõrvale ja kutsusin meie seltskonna sisse. Lauanaabrid tegid naeratades ruumi.
Keegi ei uurinud, mida tellida soovime. Keegi ei toonud menüüd lauale, rääkimata suupistetest. Lauldi ja kuulati, seisvas õhus ei liikunud miski muu peale muusikahelide. Aeg-ajalt, ei saanud aru, kas kuulen õigesti, lauljaga tundus duetiks ühinevat hääl köögist. Kuid varsti tuli eraldi esituseks nähtavale ka selle peidusolnud hääle omanik. Matsakas, lüheldane, pingul valge kitli ja marlimütsiga kokatädi. Vabandust Kalli, Sulle ei meeldi „tädi“ sõna. Aga kuidas ma siis ütlen: kokk, laulja, primadonna, fadotäht kokakitlis? Naised laulsid kord koos, kord kumbki omaette, tantsisid paaris, võimsad erinevad hääled, kummalgi oma lood, oma suhtumised. Kõik oli nii ehe, et isegi sobimatuna tundus mõte sellest, missugusel kõrgtasemel lauljad võiks need kaks nii koduse välimusega naist olla kogu maailma suurtel lavadel.
Pausi ajal liikus kohviku perenaine, tema oli see esimene laulja, laudade vahel ringi soovijatelt tellimusi vastu võttes. Saime aru, miks enamuse ajast siin söögile-joogile tähelepanu ei pööratud. Muusika, laul oli nii palju olulisem. Palusime tuua majaveini ja õlut. Ning siis jätkus muinasjutt. Laulsid kohvikusse letiäärsesse lauda pärast meid istunud noored tüdrukud, ükshaaval. Üks neist ka mustanahaline portugallanna. Kõigil oma kaasakiskuvad lood jutustada. Ukse vahele tuli korraks seisma eelmisest õhtust tuttav määramatus vanuses meeslaulja. Kas ta ka selles kohvikus laulis, enam ei mäletagi. Ei mäleta õieti ka seda, kas istusime kohviku sulgemiseni või väsisime varem ja otsustasime ära minna. Kuigi vist sulgemiseni, sest meenub tellimuste eest maksmise järjekord. Ja Kalli, kes oli hirmus pahane, et me tema meelest piisavalt jootraha ei jätnud. Isegi nii pahane, et ta järelejäänud eurod vist ära lubas visata, kuna temal seda vaja ei ole. Ja meie ülejäänud, kes me pimedas vanalinnas kitsastel tänavatel treppidest alla koperdades teda lohutasime ja ennast õigustasime mõtetega, et portugali fadolauljate hinge ja elu nagunii mingisse rahasse võimatu oleks ümber arvestada.
Ps. Enne kohvikusse sisseminekut kirjutasin mingile juhuslikule paberilipikule selle kirikuga platsi aadressi. Lipiku olen aga nüüd ära kaotanud ega saa seepärast lugejaid sinna juhatada. Aga eks see siis peabki nii olema. Ise igal juhul oskan tagasi minna! A Baiucasse Sao Migueli tänaval.
Öösel me otsisime veel, tuli mulle hiljem meelde. Otsisime midagi ebareaalset vanas mauride linnaosas Alfamas. Pimedatel käänduvatel tänavatel. Ronisime üles mäkke Sao Jorge kindluse juurde. Kõik peale minu tahtsid aidata seisvate autode vahele oma masinaga kinni kiilunud (või oli see kuidagi teisiti) noort naist ning vaatasime midagi otsustamata hädasolijat, kes minu meelest hädas ei olnud, kuni oodatud ja ehk juba ammu tellitud abina kohale jõudsid mõned noormehed. Kalli tahtis lahti tõmmata üht sel öösel silmnähtavalt lukus olevat teatriust, kuna sealt olevat just väljunud kena mees suitsu tegema. Mairi aga ajas taga kusagilt sisehoovist ainult tema kõrvu kostuvat muusikat, mida otsides tiire tegime, väravat leidmata.
[1] toores, väikese mulliga vein, nn roheline (port.k.)
