Naised ei suutnud vastu panna kohaliku kaubanduse ahvatlustele. Soodusmüügid Mangos, Bershkas, H & M-is, lisaks põnevkirevad nännipoed. See poodide kammimise hullus oli mulle tuttav oma esimestelt välisreisidelt. Kõik tundub võõral maal nii ilus ja odav ning teistsugune. Suutsin end enam-vähem tagasi hoida ja ainus asi, millega reisikotti raskendasin, olid ühed kirevad lühikesed püksid. Oma vanad teksad olin kodus viimasel hetkel kaasavõetava kraami hulgast välja praakinud. Kalli kimas mööda poode üht ainult talle endale teadaolevat kleiti otsides õhtu eel veel päris üksinda edasi. Vaatasime aeg-ajalt kontrolli mõttes välja oma viienda korruse aknast. Kui me teda tunni aja jooksul ei näinud väljumas meie hosteli vastas asuvast hindude poest, hakkas mul vaikselt hirm tekkima, teades tema viletsavõitu orienteerumisvõimet võõras linnas. Monsa ja Mairi läksid hoogu ühemõtteliste naljadega Kalli ja kaupluse peremehe aadressil. Lõpuks püüdsin helistada ning tegelikult ei üllatunudki väga, kuuldes telefoni helinat meie hosteli välisukse taga, mille avamisega Kalli juba jupike aega vaeva oli näinud. Tunni aja jooksul olid tal üle elatud mõned pisikesed sekeldused ja mõned jälitavad kahtlased poisid, minu meelest pigem fantasiamaailma kuuluvad, ning lõpuks ära ostetud suur ilus tulipunane idamaises stiilis kleit.
Päeval olime kõndinud Tejo jõe äärde, mille vesi jäi kahjuks meist puutumata kaldaäärsete ehitustööde pärast. Vähemalt loodan, et need metallpiirded seal ei ole alatiseks paika pandud! Fantastilise vana Elevador de Santa Justa[2] tagant ronisime üles Bairro Altosse. Vist paistsid siis minu suunas kaaslaste esimesed vähe pahased pilgud väsitamise ja peatumatult kiire käigu pärast siesta[3]-aegse päikese all. Vabandan, aga ma saan selle vastu vähe teha. Päikesesoojus on nagu patarei mu tagumistes kehaosades ja tõukab liikuma, jalgade maha surumine on rohkemat jõudu nõudev. All kõndisime piki Avenida da Liberdadet. Kadestasime veidi puiesteepinkidel uinakut tegevaid lissabonlasi, võib-olla ka külalisi. Arutlesime suurte maaliliste mustava-aknaavaliste majade skvottimise[4] üle. Usun, et sellega oli kohapeal tegeldud, arvestades sealkandis uitavate, kõikuvate ja hõljuvate koloriitsete kujude hulka, sealhulgas keset sõiduteed liiklust reguleeriv narkomaan, koos pisikeste koertega annetusi ootavad poisid... Baixal asus meie ajutine eluase. Teiselpool ülal aga Alfama, Lissaboni kõige vanem säilinud maurideaegne linnaosa.
Baixas vist või Rossios sattusime kõige võimsamasse ja mõjuvamasse kirikusse, kus siiani käinud olen. Igreja de Sao Domingos[5] pani lausa külmavärinateni tundma inimloomingu jumalikkust. Liiga tahumatu, ilustamata ja ürgjõuline, et ligi meelitada turistide imetlevaid horde. Isegi paganlik Monsa olevat Kalli sõnul põlvili laskunud ja palvetanud. Minul omis mõtteis püsinuna jäi see tegevus küll märkamata ja võis vabalt ka Kalli elava fantaasia poolt soovitud nägemus olla, aga see võimas kirik aastast 1755 oli tõepoolest õhkamapanevalt ilus oma tohutus lihtsuses.
Minu ja Kalli üks Lissaboni-soovidest oli eheda fado-muusika kuulamine. Ei uskunud seda leidvat peenetest kallitest klubidest, missuguseid nägime Alfama eesosas külluses. Lootsime ühe päeval meelde jäetud pisikese soodsate hindadega välikohviku peale. Õhtul, kõrvad ja kõhud naudinguks valmis, astusime siis sinnapoole. Sissepääsu juures oli vastas aktiivne blond perenaine, ukseavas laulis vanemaealine meesterahvas. Esitus ei tundunud küll väga ligimeelitav, aga panime kahtlused laulja headuses osalt oma asjatundmatuse süüks. Istusime nurgapealsesse lauda, kuhu kohe jooksid ettekandjad-poisid. Kahtlaselt kohtlasevõitu tunduvad, vabandust, aga natuke Mõhku ja Tölpat meenutavad. Lauale kanti meilt küsimata juustud, vorstid, saiad ja veel taldrikukesi mingite kaunikesti kuivanud-näoliste ollustega. Oma eestlasliku aegluse juures suutsime siiski suud lahti teha ja menüüd küsida. Hinnad, ka juba lauale toodud valiku taha märgitud, panid meid korraks suud lahti unustama. Siis kutsusime ühe poistest tagasi, palusime ehk väheke piinlikkust tundes toidu, mis ka välimuse poolest isu ei äratanud, tagasi viia ja kannu sangriat[6] tuua. Aga nüüd vabandust - mina, alati supertolerantne ja mõistev kõikvõimalike kohalike toitude, kommete, inimeste suhtes, ei olnud nii kehva sangriat mitte kusagil kunagi saanud. Näis nagu oleks moosivesi valatud mõnele eelmisest korrast järele jäänud apelsinilõigule, sortsatud peale tilgake alkoholi (ei osanud pakkuda ligilähedaltki, missugust). Jõime ära küll, piinlik oli rohkem pirtsutada, kuigi kannu, millest seda üheksa-eurolist liitrit välja valasime, ei paistnud hooaja algusest peale pestud olevat. Fado-laulja oli piirdunud kahe palaga ja puhkama läinud. Maksime arve ja läksime ka ise, ebaõnnestumine, mis küll päris tuju ei rikkunud, kergelt sees kripeldamas.
Tegime veel ühe linnatiiru. Kell oli vist üheteistkümne paiku. Kesklinn oli vaikseks jäänud, müügilauad kokku korjatud, vähestes tänavakohvikutes istus üksikuid inimesi. See õhtune vaikus oli nii üllatav lõunamaise suurlinna kohta. Mulle ei andnud rahu mõte, et kusagil peab ju kohalik rahvas kokku tulema, midagi tegema, lõbutsema, pidutsema. Kell üksteist õhtul ei saa ju ometi inimesed Lissabonis magama minna. Mairi ja Monsa, kes linnale ja fadole nii ülikõrgeid lootusi pannud ei olnudki, väsisid sihitust ringilonkimisest tühjavõitu tänavatel ja otsustasid ära magama minna. Kalli tundis kaasa mu rahutuses ja sibas minu kõrval, lootmata vist küll eriti midagi leida, aga õigustades linnaelanike melu ja elu peitupugemist homse tööpäevaga. Ei saanud neid vabandusi arvesse võtta. Kalli nõustus mu jalgadega, mis hakkasid omatahtsi Alfama poole tagasi astuma.
Koht, kus mõned tunnid tagasi istusime, oli suletud. Seisatasime korraks ning siis kuulsime midagi. Nüüd oli Kalli see, kes veenis meid edasi astuma. Mina ei suutnud hästi enam selle õhtu õnne uskuda. Järsult käänduva kitsa tänava majanurga taga avanes kirikuesine plats täis lapsi, koeri, mustades kleitides sen~orasid[7] ning just sellist melu, mida õhtuotsa otsinud olime.
Välikohviku esisel platsil saatsid kaks kitarristi üllatavat fadolauljat. See mees (või poiss) hämmastas nii välimuse, hääle kui ka kogu oma tabamatu oleku poolest. Tundus nagu hakkaksime väsimusest ja muljete hulgast mõistust kaotama. Vanamoodsas triibulises ülikonnas, üle pea kammitud juustega laulja nägi välja vaevu kahekümne-aastasena. Kuulasime tardunult ega saanud aru, kust võtab nii noor inimene sellise hääle, tunnetuse ja läbielamise. Kirikutrepil istusid ümberkaudsete majade elanikud, väärikad segaverelised koerad ja üksikud äraeksinud turistid. Lapsed sõitsid kirikumäest alla ratasteta rulalaudadega. Matsakad senjoorad tervitasid ja kamandasid üksteist rämedate häältega, sigaretid suus, patsutasid naabrinaisi, tatsasid toasussides mööda hoovi. Istusime kirikutrepil teiste hulgas, kuulasime laulu ja vaatasime, kuidas nooremad naised, öise eluviisiga, püüdsid oma kriimunäolisi vastupuiklevaid väikelapsi kodudesse magama saada. Laudade vahel jooksid ringi, kui neil meelde tuli, naabripoisi-välimusega ettekandjad, unustades end tihtipeale, sigaretid suunurgas, muusikat kuulama. Kui laulja lõpetas ja vanaprouade tervitusi vastu võttis, nägime, et mehe vanust hinnates küll väga eksinud olime. Nüüd näis ta olevat pigem neljakümnendates-viiekümnendates aastates, aga kindel ei saanud ka selles olla. Tegelikult puudus tema eal igasugune tähtsus, nii kaua-kaua oli ta olemas olnud ja laulnud siin Lissaboni linnas Alfama kõrtsides.
Muusikas tekkis paus ja mõtlesime, muljeid täis, ära hakata minema. Kohviku kõrval müürijupil müüs üks noor naine topsikesi magusa välimusega kreemiga. Ostsin ühe prooviks, et aega võita (keelthellitav koduskeedetud riisipuding kaneeliga) ja limpsisime seda Kalliga mõne sammu kaupa kahtlevalt ülesmäkke liikudes. Vaatasime tagasi uusi muusikahelisid kuuldes, mida vaikselt lootnud olime.
Nüüd laulis suurekasvuline keskealine naisterahvas. Endisest meeslauljast oli saanud õhtu juht. Ta juhatas sisse järgmisi fadistasid[8], pani kirja nimesid ja laulupealkirju, suhtles saatekitarristide ja tuttava rahvaga. Paistis, et kohviku esine plats ongi täis fadolauljaid. Olime sattunud tõelisele rahvapeole. Niisugusest, selle veidi müütilisekski peetud muusikastiili täiejõulisest edasielamisest rahva seas, ei olnud me kuulnud, veel vähem lootnud seda elu ise näha, kuulda, kogeda. Esinejaid ei suutnud kokku lugeda ja neid täpsemalt meelde jätta. Neid oli mehi, naisi, igas vanuses, koloriitse ja silmatorkamatu välimusega. Mõnel ka vähe kehvem hääl ja mõjuvõim, aga igalühel oma lugu jutustada ja sõnad öelda. Iga lugu kuulates oli tunne, nagu sünniks see siinsamas, kohapeal. Kuid ometi olid viisid kohalikele tuttavad, rahvas laulis kaasa.
Kuulajaid tuli kodudest juurde, vanamehi keppide toel, kodukitlites perenaisi. Kõik omavahel rääkijadki jõulistete fado-häältega. Pealtnäha mornide, aga pilku kohates naeratusevalmis nägudega. Tundsime end veidral moel omadena omade hulgas. Selle õhtu üllatus oli kätte võidetud!
Paradiis käib meiega kaasas. Vahel jääb küll natuke maha, end kusagile unistama unustades ja haarab meid siis järele jõudes, kui kergendust tundes, hingeldades kaenlasse. Mõnikord aga jõuab ette ning rõõmustades õnnestunud üllatuse üle, viipab edevalt ja lõbusalt.
Ei mäletagi, kas nautisime oma olemasolu seal pidevas imestusseisundis üksteisele järgnevate esinejate üle niikaua, kuni pillimehed puhkama läksid või lõppes meie selleöine vastuvõtuvõime. Ei vaadanud kella, kui läbi tühjaks jäänud linna hotelli magama jõudsime.
[1] musi (port.k.)
[2] 1902. aastast pärinev rauast ja klaasist lift, millega pääseb vaateplatvormile
[3] pikk lõunapuhkus soojakliimalistes maades(port., hisp. jm.k.)
[4] tühjalt seisvate hoonete omavoliline hõivamine seal elamise eesmärgil, squatting (ingl.k.)
[5] katedraal, mille ehitamist alustati 13.sajandil
[6] arvatavalt Hispaania päritoluga veinijook, mida valmistatakse veinist, mahlast, rummist ja brändist ning lisatakse mitmesugust tükeldatud puuvilja, tlk.“veri“ (hisp., port.k.)
[7] daam, proua (port.k.)
[8] fado-lauljad