Hommikul oli niisiis pehmelt öeldes kehv olla. Kuna mulle alkohol tavaliselt mingeid probleeme tekitanud ei ole, olin selle tunde unustanud. Hirmus uni ja peavalu. Ilm külm ja paduvihmane.
Mairi ja Kalli helistasid juba kaunis varakult, et nad on oma bussidega lennujaama jõudnud. Minul Udo autoroolis, koerad ja laps tagaistmel saatjateks, võtsime peale suure matkakotiga Monsa (reipa ja hea tervise juures). Lennujaamas pakkisime oma asjad mõnevõrra ümber: ohtlikud vahendid nagu küünekäärid, lauanoad, šampoonid ja hambapastad Monsa seljakotti, mis pidi kokkuhoiu mõttes ainsa registreeritud pagasina lendama. Selle külge riputasime veel Mairi magamiskoti, mis tema pisikesse reisipauna ei mahtunud. Ülejäänud kraami mahutasime käsipagasiks.
Lend läks kiirelt ja poolunes. Berliini jõudes keerasime kella tunni võrra tagasi, rõõmustav oli niimoodi ajas võita. Sõidu peale ei kulunud täit tundigi.
Berliini lennujaamas tuli kestvalt halb enesetune ära unustada, kõik meeled ärksaks sundida ja teha, mida võõrasse linna saabudes tarvis: Monsa kott pagasilindilt ära võtta, pakihoid ja linnatransport üles otsida.
Pakihoiu leidmisega püüdsime kõigepealt ise hakkama saada. Ei õnnestunud ja pidime infolauast abi küsima. Samast võtsime linna kaardid. Kappidega hoiuruumi leidsime paarsada meetrit väljaspool jaamahoonet, tasulise parkla eesruumis. Vahetasime mündid, võtsime välja vajalikud vahendid lühireisiks ja toppisime kõik kotid ühte sahtlisse. Parimad linna saamise võimalused olin endale enne reisi selgeks teinud. Läksime lennujaamast otse raudteejaama umbes poole kilomeetri kaugusel. Piletiautomaadiga ei osanud seal midagi tarka peale hakata ja Mairi praktiseeris oma saksa keelt, ostes kassaproua poolt lahkelt soovitatud nelja inimese edasi-tagasi pileti AirportExpressiga Berliini kesklinna. Mu õe ühte unistuste linna. Vabandan, kui liialdan, aga siin tuleb mul kirja panna eelkõige oma nägemised ja arusaamised asjadest. Nii et minu meelest on Berliin olnud Mairi unistuste linn ja ta ise olemuselt sobiv ja end kodustundev Saksa kultuuriruumis. Tema varasemad, mitte väga arvukad, aga olulisemad reisid on viinud just saksakeelsetesse maadesse.
Ilus mugav rong. Seni kuni arutasime, kus oleks parem maha minna ja mispidi oma linnaringi teha, sõitsime Alexanderplatzest mööda ja jäigi üle võimalus Friedrichstrassel rongist välja astuda, esialgses plaanis Unter den Linden ja Brandenburgi väravad.
Esiteks astusime umbes paarsada meetrit vales suunas, aeglaselt küll ja kahtlevate jalgadega, siis orienteerusime ümber, saime õige suuna kätte ja nüüd juba kõhklusteta ning kiirel sammul, saabusime Unter den Lindenile. Hingasime pahvakute kaupa sisse magusat lõhna, mida ma kunagi varem ei mäletanud tundnud olevat. Praegu tundub rumalana, aga nuusutasin tänava äärtes erinevaid värvilistes õites põõsaid, kohvikute ukseavasid ja hulk aega ei taibanud, et nina liigutama panev lõhn, kord tugevam, siis veidi nõrgem, tuleb tõepoolest õitsvatest pärnadest sel Pärnapuude alusel Alleel.
Brandenburgi väravad, kaugelt nähtavad. Olin Berliinis käinud varem kaks korda. Mõlemal korral oli nende väravate nägemisega raskusi olnud. 1986-nda aasta suvel (nii ammu!) meie reisigruppi neile kuigi lähedale ei lastud. Oli Müür ja Piir. Umbes viisteist aastat hiljem, kui käisime lõbusa rohelise bussiseltskonnaga Bonnis meelt avaldamas, vaatasime vahepeatusel Berliinis kilega kaetud remondisolevat Väravat. Nüüd oli ta avatud oma täies ilus ja suuruses. Platsil turistilõksud. Pronks-skulptuurideks värvitud kaks erineva armee (mis iganes!) sõdurit koos Berliini karu ja tühja tooliga, mille Monsa kohe enda isikuga täitis. Kuna eurosid ei ole raisata ja eriti veel reisi esimesel päeval, tasus ta poistele vana Nõukogude-aegse märgiga, mis nagu klaver põõsas, juhtumisi ta kotis oli vedelenud. Pronkssõdurid jäid annetusega ülimalt rahule.
Järgnesid bratwurstid[1] ja frankfurterid[2] Riigipäevahoone taga pargis, pihust nokkivad varblased, toidu suhtes valiva olemisega orav, siis väike tiir kesklinnas, mõned õlled tüdrukutele ja minule capuccino. Isegi tilga alkoholiga tundus veel vara taasalustada, kuigi juba mõned tunnid tagasi olin imestusega märganud, et mu pea seisukord oli valusa rõhumiseta ja päris suurepärane. Tuleb meelde veel märkida, et Mairi, kes kannatab peaaegu pidevalt juba harjumuspärasteks muutunud peavalude all, reisi kestel need peaaegu ära unustas.
Kõndisime, vaatasime suuri ilusaid maju, kirikuid, tahma ja sõja jälgi nende seintel ning katustel, luuderohtu kasvanud rahvusraamatukogu sisehoovi. Antiikkunsti muuseumi sissepääsu juures ronis Monsa pildi tegemiseks vanni ja mina ootasin politsei tulekut, kel meie õnneks oli sel õhtul muudki teha. Mundris mehi olid täis tänavaääred, nii autode, mootorratastega kui ka jalgsi. Korra seisime tänava servas ja ootasime luba üleminekuks pärast eskordiga VIP-ide möödumist.
Aegamööda hämardus. Jõudsime Spree jõe kaldaäärsetele tänavatele. Väikesed kohvikud, lamamistoolid, koloriitsed inimkujud, suudlevad tudengid koos murul lebavate liigagi hasartselt kaasa elavate vanameestega. Hackescer Markt, Alexanderplatz, tänavamuusikud, suured seebimullid, napsised ja rõõmsad koogimüüjad-tüdrukud. Küllap päris jahmunud nägudega vahtisime esimesi prostituute töö-ootel. Lihtsalt tänaval aegaviitvateks beibedeks ei saanud neid noori preilisid kuidagi pidada. Sipelgapihad hingamisruumita korsettidega kõvasti kokku tõmmatud, minis või üliliibuvates siidpükstes, enamasti värviliste ja väga kõrgete, nii kontsa kui sääre poolest, saabastega. Monsa paparazzolikkus pidi talle kalliks maksma minema, kui üks pildile püütud prostituut välku löövate silmade ja otsustava sammuga ligi marssis ja fotoaparaati enda kätte saada soovis. Ja see fotoaparaadi soov temast peajagu pikemalt naisterahvalt oli ikka niiväga tungiv ja kuri, et Monsa vaprates silmades korraks tõsist hirmu vilksatamas võis näha. Õnneks leppis tööpostil neiu tema tehtud fotode läbivaatamise, kustutamise ja hoiatuse tegemisega. Sellel tänaval ei pildistata! Hiljem asja arutades ei leidnud keelajal küll mingit õigust olevat keelamiseks, ei mingeid vastavaid märke ega hoiatusi, mis iganes põhjustel polnud kusagil sealkandis silma hakanud. Aga veelkord proovida neist värvikatest figuuridest mõnd fotot saada ei olnud enam kellelgi soovi. Küllap on tänaval töötavatel tüdrukutel tõsine hirm, kui mitte kohaliku politsei, siis pisikestes külakohtades elavate ausate sugulaste ees. Lisaks võis siin-seal kangialustes ja ukseavades märgata valvsa pilguga meesabilisi.
Uitasime veel natuke hämaras linnas, sõime ja jõime midagi vastavalt igaühe maitsele. Mairi ja Monsa vist pizzat, meie Kalliga kooki ja teed. Soe ja ilus õhtu oli. Selle öö viimase lennujaamarongi peale läksime Alexanderplatzilt. Naersime ja tundsime väheke ärevust oma unistest õuduk-naljadest teemal, kas rong sõidab ikka õiges suunas ja kas me (lõpp)peatuses maha oskame tulla. Oskasime küll.
Lennujaamas jäi Mairi vähestel vabadel pinkidel kohti hoidma, kuni kotid pakikappidest ära tõime. Pesime hambad, jalad tualettruumi kraanikausi kohal, tegime teisedki õhtused toimingud. Monsa riietus luukerepeade ja säärekontidega pidžaamasse ning kolis oma magamiskoti ja madratsitega veidi kaugematele pinkidele, et õige uneasend sisse võtta. Kalli järgis tema eeskuju, mitte küll siidiriidest tuduriiete osas. Mairiga tukastasime kehvemates tingimustes kõveras ja poolistukil. Mul oli kogemusi oma kehva unega vähemalt viie esimese reisiöö jooksul ja ei hakanud vaevamagi end magamiskoti välja kiskumisega. Mairi ronis magamiskotti küll, aga ega päris vooditunnet sellel suht lühikesel pingil vist kätte ei saanudki. Varahommikul hästilaabunud check-in[3], väikene läbikatsumine turvaväravate juures ja EasyJet lennutas meid edasi.
[1] praevorstikesed (saksa k.)
[2] väga pikad ja peenikesed mahedamaitselised juppvorstid (saksa k.)
[3] registreerimine lennule (ingl.k.)
