Aga enne seda veel tagantjärele kirjutatud sissejuhatus

Reisi jooksul tegin väikselt märkmeid. Mõnel päeval rohkem, teisel vähem. Püüan nüüd nende abil kõik sündinu ja kohatu enam-vähem täpselt kirja panna pööramata erilist tähelepanu stiili-ilule. Seda sõna- ja mälestustevahtu on minus praegu nii palju, et tundun enesele kraaniga õlleankruna. Kõik seesolev peab ju välja pääsema läbi peenikese suletava toru. See on nii raske ja tüütu, tähtede ja sõnade ükshaaval arvutisse toksimine, et parema meelega lõpetaksin selle enesepiinamise ja hoiaksin kraani kinni, kuni käärimine selle hoopis eest ära lööb. Aga olgu, mõtlen siis, kui juba alustasin, püüan vähemalt ühe toobri täis niristada. Ja nii hakkangi kirjutama, ilma mingi kava ja plaanitud peatuspunktideta. Ainult lõpp peaks olema Tallinnas, kuid ega sedagi veel kindlalt ette tea...