Hommikul kiresid külas kuked. Põlenud ahervaresid vähemalt meie ümbruses näha ei olnud. Magamiskotid tundusid päris märjad. Ei saanud aru, kas maha langenud kastest või oli kerget vihma sadanud. Ronisime kottidest välja. Õhk oli juba veidi soojem kui öösel, kuid taevas hulpisid vesised hallid pilved. Teed mööda voorisid rändurite grupid, noored ja vanad, suurte seljakottidega, mõned keppide, kaabudega ning viipasid meile. Lehvitasime vastu - Buen camino!
Jalad kiskusid teele. Pakkisime asju kokku ja lahti ning jälle kotti, otsisime, pesime, vahetasime riideid, seljakottide külge kinnitasime rippuma öösel märjakssaanu. Kõik see võttis hirmus palju aega mu meelest. Ja siis veel taheti süüa. Pikalt ja põhjalikult. Ühinesin, sest mõttetu oli ka niisama istuda ja oodata. Jalad tahtsid tõepoolest teele. Silmad soovisid näha, mis ees ootab. Esimene täispikk päev rännuteel.
Peaaegu tunni jagu teed läbisime eelmise õhtu looduse lopsakusega võrreldes igavavõitu tehasemaastikku. Rada oli sileda ning jalale mugava kattega, kuid sirge ja üksluine. Mööda ning vastu sõitsid mõned koormatega veoautod. Tööpäevadel oleks neid ilmselt palju rohkem olnud. Samas oli võimalik näha päris kaugele ette ja püsis tahtmine kiiresti liikuda, et jõuda edasi põnevamate paikadeni.
Kord meist ees, vahel taga, käis õpilasgrupp kahe tubli juhendajaga. Üks neist mees, teine naine. Umbes meievanused, kuid kogenud matkajad, teeoludega hästi tuttavad. Imetlusväärne oli pisikese ja sitke naisõpetaja tugi mõnedele mahajäävatele tüdrukutele, oskus rahulikult juhtida, leida vajadusel puhkekohti, kuid siiski mitte allaandmist lubada. Kui hommikupoolikul oli kõigil veidi pilvise taeva all hea ja kerge kõndida, siis päeva jooksul hakkas teekond vaevanõudvamaks muutuma. Päike tuli välja, meid küll rõõmustades, kuid kaunis julmalt lagipead kuumutades. Kotid paistsid kaalu juurde saavat, joogijanu hakkasime tihedamini tundma. Õnneks oli teeäärtes just parajate vahemaade järel küllaldaselt puhtamaitselisi allikaid ja kaevusid. Just siis, kui väsimus kõige rohkem vaevama hakkas, jõudsime kaitsvate metsasaludeni või kattis kogu raja oma lehevarjuga mõni võimas tammepuu. Kõndisin sandaalidega, mis mulle siiani ideaalselt jalga olid sobinud. Nüüd, mida õhtupoole, seda rohkem, hakkasin talla all veidrat hõõrumist tundma. Esialgu ei pööranud sellele tähelepanu, mõne aja pärast vaatasin ega mingi kivike pole jalanõusse sattunud. Varsti peatusin ja panin sokid jalga. Siis palusin Monsalt plaastrit. Kõndides võisin mõneks ajaks jala ebamugavustunde unustada. Pärast seismist ja puhkamist andis see uuesti tunda ning esimesed meetrid liikusin edasi tahtmatult longates.
Avastasime cafe con leche[1]. Grande[2]. Juba hommikul ühes pisikeses kammkarbimärgiga kohvikus tundmatu nimega küla servas. Piimaga kohvi oli lõpmata maitsev ja turgutav. Selle joogiga hakkasime end kosutama igal võimalusel. Kange magus värske kohv peaaegu pooleks vahutava sooja piimaga ning lahked perenaised tavaliselt tasuta koogikest või küpsist tassiservale poetamas. Kammkarbiga märgistatud kohvikutest ja kõrtsidest saime ka templeid Mairi märkmikusse, mida koos teiste ränduritega kogusime tõenduseks läbitud teest.
Bensiinijaamast ostsime külma lahjat kohalikku õlut. Aeg-ajalt tuli lõbus mõte orienteerumismängust. Põnev oli käigupealt otsida ja esimesena märgata teedjuhatavaid kammkarpe ja neid asendavaid kollaseid nooli üllatavates kohtades majaseintel, aedadel, graniitplokkidel, elektripostidel, kõnniteeääristel. Ning mõnda aega neid nägemata, hakkasid tekkima kahtlused tee õigsuses. Mõnikord tuli märk viimasel hetkel, kui hakkasime juba kaaluma ebameeldivat mõtet tagasipöördumisest. Kuid kõigi kuue käigupäeva ajal ei eksinud me kordagi rajalt.
Camino läbis väga mitmekesiselt kaunist loodust. Mäkketõusud lagedal, päikeses. Niisked metsarajad lopsaka taimestikuga. Viinamarja-, maisi- ja viljapõldude vahelised liivakattega teed. Asfalteeritud külatänavad, väikeste ja suurte, vanade ning uute majadega. Üllatas suurte graniitkivi-lahmakate kasutatamine kõikvõimalikel otstarbeil. Neist olid tehtud hooned ja aiad nii uutes, kui ka vanades ja vaestes majapidamistes. Graniitpostidest raamistikule toetusid veel tooreste marjakobaratega viinamarjad suurtel põllulahmakatel ja väikestes koduaedades. Graniidist olid tahutud ka lauad-pingid tee ääres rändajate tarvis, mälestavad või ülistavad ristid ning vanaaegsed aidad, nii pühaliku välimusega, et neid algul erilisteks kohalikeks palvekohtadeks pidasime.
Teel kohtasime loomi. Oravaid, mõnda jänest, kodukitsi, hobuseid ning kõige rohkem sõbralikke ja uudishimulikke kasse-koeri. Tuli meelde ja tundus arusaamatu, et Paulo Coelho oma palverännu-raamatus just koeras vaenlase leidis. Meie jaoks olid nad kõik, kellega suhtlesime, sõbrad, heade silmadega jõuandjad.
Hilisel pärastlõunal jõudsime Redondelasse, väikesesse ilusasse ning puhtasse linna. Tundsime ära esimese albergue´i meie rajal. Vastuvõtulauas tervitas tulijaid kena noormees. Näitasime ette templid Mairi märkmikust tõendamaks, et tee tõepoolest jalgsi läbisime. Ilmselt olid kõnnitud kilomeetrid ka meie välimusest näha – õhetavad, tolmused ja lonkavad seljakotilised. Väikeseks pettumuseks ei olnud siinsel öömajal meile peregrino passe anda, aga majaraamatusse kirjutati meid sisse kolme euro eest ja näidati kätte kõik vajalik. Albergue oli kena ja petlikult uuena näiv, meisterlikult restaureeritud, XVI sajandist pärinev Casa da Torre, graniitkivist ja klaasustega ehitis, kokkusulanduv teiste vanalinna majadega. Magamistoas olid narid kuuekümne nelja kohaga, igal asemel kattega madrats, padi ja villane tekk. Oli duširuum, köök ja puhketuba ning öörahu kella kümnest.
Kõigepealt läksime pesuruumi turgutama oma väsinud kehasid ning haigeid jalgu. Päris ilma villideta ei olnud meist keegi. Mul vist kõige suurem. Olin ju püüdnud kangelast mängida ning enamuse päevast käinud paljad jalad sandaalides. Õhtu eel jalga pandud sokid ja pidevalt äralibisev plaaster ei aidanud enam. Parema jala päkaalune oli üleni üks suur vill, nii et käisin majas ringi selle jalaga vaid kannale toetudes. See väike häda ei saanud aga takistada edasist tegutsemist. Pesime, panime selga puhtad riided, pakkisime jalad sisse ja läksime linna vaatama.
Galiitsia keskaegsed vanalinnad, nagu hiljem nägime, olid suhteliselt sarnased võõra pilgu jaoks. Suurem osa ehitisi pärit arvatavalt 16. sajandist, hästi ajale vastu pidanud. Hallid võimsad, enamasti graniitkivist, kitsad puhtad sillutatud tänavad, majesteetlikud kaunid katedraalid. Kõiki linnu meie päevateekondade lõpus läbisid jõed, mitmeharulised, ületatavad vanade kauniste, kohati sammaldunud kivisildadega, mille kaarte all ja kaldamadalikel askeldasid kirevasulelised pardid koos teiste meile tundmatute veelindudega. Tänavaääri ehtisid siin-seal iidsed kulunud kiviristid ja platsidel tõmbasid tähelepanu kaasaegsed vaimukad pronksskulptuurid, enamasti elusuuruses inimesi erinevates tegevustes kujutavad. Lisaks jõgedele, ojadele, võis kuulda veevulinat arvukatest purskkaevudest. Kesklinnad olid täis välikohvikuid. Tänavad jalutavaid, vestlevaid, naeratavaid sõbralikke inimesi.
Linna keskplatsilt üle kõndides hämmastasid kohvikute ühes suunas ritta laotud toolid. Suuremal osal istetest märkasime paberilipikuid nimesiltidega. Kohviku sissekäikude juures seintel mustasid teleriekraanid. Olime ju peaaegu nädala elanud ilma ajalehtede ja uudisteta, kuid sellegipoolest tegime oodatava sündmuse kohta õige järelduse: õhtul oli algamas EM võistluste finaalmäng Hispaania ja Venemaa vahel! Ja meil oli õnn sellele tähtsale sündmusele kaasa elada lemmikmeeskonna kodumaal.
Tasapisi hakkasid reserveeritud vaatekohad täituma. Hispaanlastest jalgpallihuvilistele, kes on ilmselt selle rahva hulgas suures enamuses, annab mängu jälgimise mõnule palju juurde oma elamuste ning emotsioonide jagamine sõbra, naabri või ka tundmatu kaasaelajaga. Näis et enamus linlasi ei soovinud tähtsat mängu jälgida rahulikult kodudiivanitel, vaid pigem ebamugavatel kohvikutoolidel lageda taeva all koos elevil rahvaga. Üle platsi olid tõmmatud nöörid, kaunistatud värviliste erinevate riikide lipukestega. Kõrgemate korruste akendest vahtisid välja ootusärevil näod.
Kuna meil olid kõhud nagunii tühjad ja midagi tellimata oleks sobimatu mõnd välilauda hõivata, astusime sisse platsi serval asuvasse pisikesse kohvikusse, kust hõljus välja isuäratavat värskete küpsetiste lõhna. Valik lettidel oli suur ja segadusseajav, sisaldades kõikvõimalikke kooke, saiu, tortillasid[3] ja täidisega pirukaid. Monsa ja Mairi, olles lõpuks sellest küllusest suutnud midagi välja valida, leidsid väljas ühe vaba lauaääre. Me Kalliga jäime esialgu siseruumi oma kookide ja cafe con lechega. Kohvikuuks oli lahti ja kõik väljas toimuv hästi näha. Ettekandjad jooksid ringi kui meeletud, püüdes täita rohkeid tellimusi välilaudadelt, mis enamasti küll vaid erinevaid õllesorte ja -koguseid sisaldasid ning organiseerides siseruumides tühjenevaid toole ümber välilaudade juurde. Matš pidi algama väheste minutite pärast. Ei ole iial näinud Kallit nii kiirelt ja närviliselt oma sööki-jooki hävitamas, kui sel õhtul. Üldine ärevus tõmbas teda kaasa ja hirm, et ei jõua õigeks ajaks välja pöialt hoidma lemmikvõistkonnale. Mina, mitte nii fanaatiline, nautisin aeglaselt kohvi ja vaatasin edasi-tagasi sagivaid inimesi. Kuigi see finaalmäng oli veidike seotud ka mu isiklike huvidega. Tuttav vene keele õpetaja oli lubanud Venemaa võidu korral šampuse välja teha, mina aga Hispaania meistriks tulekul selle maa veini. Mitte et mul midagi šampuse vastu oleks, aga selles väikese kihlveo lõpetuseks oleks veinijoomine siiski palju rohkem meeltmööda olnud. Nii et soovisin loomulikult tungivalt Hispaania võitu niikuinii ja tingimusteta, peale selle veel tänuliku külalisena ja võimaluse nimel hiljem kodus vein välja teha.
Ma ei hakka siin pikemalt rääkima sellest, kuidas pärast mängu algusminuteid teiste juurde teleri vaatevälja jõudsin, Kalli emotsionaalsetest hüüatusest ja väikesest pahameelest meie suhtes, kes me tema arvates pöidlaid küllalt kõvasti peos ei hoidnud. Mairit kahtlustas ta vahepeal isegi Venemaale poolehoidmises või vähemalt mittepiisavas Hispaaniale kaasaelamises. Aeg läks igal juhul liiga kiiresti, meie võõrustajad lõid värava võimsa kisakoori saatel, saatnud enne mõned korrad palli väravast mööda sama tugevat reageeringut tekitades. Joogiklaase siiski meelega ei purustatud ja lauaplaadid jäid terveks vaatamata vastuvõetud käelaksudele. Mõned minutid enne kella kümmet meenus meile ehmatavalt albergue`i öörahu aeg ja peagi lukustatav välisuks. Võimalus ööseks, käed taskus, võõrasse linna lageda taeva alla jääda, ei tundunud meeldivana, seepärast kiirustasime veidi õnnetutena öömajasse. Fuajeesse astunud, hinge tõmmanud ja ringi vaadanud, nägime kuskilt tagauksest meile vastu kiirustamas valvelaua-noormeest. Ja üllatus, üllatus! Ilmselt kiirgas meie nägudelt nii märgatav jalgpallifänlus ning kahetsus nägemata jääva mängu pärast, et valvurpoiss pakkus meile küsimata võimalust väljas matš lõpuni vaadata, erandkorras öörahu eirates. Naeratas meie rõõmsaid nägusid nähes ja kadus kiirel sammul tuldud teed, ilmselt ka lähimasse kohvikusse teleri ette. Lippasime keskplatsi poole tagasi lühimat vahemaad otsides. Ühel põiktänavajupil joostes põrkasime peaaegu kokku noormeestega, kes nähtavasti neist kellegi koduuksest täissuuruses Hispaania lipuga välja tulid. Olles õigusega kindlad ka meie, silmähtavalt võõramaiste naiste poolehoius Hispaaniale, tervitasid nad meid ülevoolavalt. Viva, Espana! From are You? From Estonia. Great! Viva![4] Tegime jooksupealt ühispildi Hispaania lipu taustal ja olimegi peaaegu kohe nurga taga keskplatsil tagasi.
Mäng hakkas lõpule jõudma. Meie võõrustajate võit oli tõenäoline, aga kõike võis veel juhtuda. Viimased lisaminutid ja siis Kalli rõõmukarjed, mis sulasid kokku ümbritseva rahva hüüete ja naeratustega. We are the Chempions! Viva Espana![5] Siis edasi laul, kallistused, aupaugud, autosignaalid. Olee, olee-olee-oleeee! Kahju, aga pidime nüüd tõepoolest jooksma öömaja poole arvatavat kõige otsemat teed pidi.
Välisuks oli meie kergeks kohkumuseks lukus. Jäime ootama mõeldes, mida edasi teha. Õhtu oli soe, olime hädakorral valmis ka pargipingil magamiseks, kuigi riideid seljas vähevõitu. Tänavaid mööda sõitsid signaalitades lahtistes autodes noormehed Hispaaniale „Elagu!“ skandeerides ja lippe lehvitades. Katsusime veel ust. Kalli läks jooksutiirule ümber Casa da Torre. Ta polnud veel tagasi jõudnud, kui avanes üks hämaras peaaegu nähtamatu kõrvaluks albergue`i külgseinas. Välja vaatas sõbralik vanem meesterahvas. Väljendasime ülevoolavalt oma heameelt nii sissepäsuvõimaluse kui ka jalgpallivõidu üle. Veidike viivitust enne ukse sulgemist, kuni ka Kalli oma ringilt tagasi jõudis ja rõõmsa üllatusega sisse astus. Osaliselt käsikaudu teed kobades, sest öörahu pärast ei saanud tulesid süüdata, ettevaatlikult ja tasakesi trepist üles astudes, magamistoas püüdes mitte väsinud kaasrändurite jalanõudele komistada, jõudsime oma asemeteni. Ka see ei olnud sugugi sobiv öö magamiseks. Läbi praokil akende ja hõredate raamide kostsid väljast endiselt hõisked, laul ja autosignaalid.
[1] kohv piimaga (hisp.k.)
[2] suur (hisp.k.)
[3] omlett (hisp.k.)
[4] Elagu Hispaania! Kust teie pärit olete? Eestist. Suurepärane! Elagu! (hisp.k. ja ingl.k.)
[5] Meie oleme tšempionid! Elagu Hispaania! (ingl.k. ja hisp.k.)
