Hommikul panin ikkagi jalga sandaalid. Tundus, et nendega on sooja ilmaga kergem. Sandaalidesse sokid, parema jala talla alla lisaks hulganisti plaastrit ja vatti polstriks. Teele läksime veidi enne poolt üheksat. Pood, kust Monsa oli plaaninud teele puuvilju kaasa osta, oli veel suletud. Ootama ei hakanud, kõndimisaega ei tahtnud kaotada tühiste materiaalsete vajaduste peale. Taevast katsid helehallid pilved, varahommikul oli ilmselt sadanud. Sillutis läikis ja õhk lõhnas värskelt.
Linnadest väljumised meie teel olid kõik veidi müstiliselt maalilised. Enamasti asusid öömajad sisenemise poolsel küljel ning hommikuti liikvele minnes läbisime ühest servast teise kõik need pisikesed kompaktsed kaunid hallimüürilised vanalinnad, ületades väikesi kõrgeealisi sildu ning täites oma joogipudelid värske veega kaevudest ja allikatest, mis teekäijatele kosutuseks raja äärtes korras peetud. Küllap oleks nende läbitud linnade iidsus veel selgemini tunnetatav olnud kaks-kolm tundi varasemal teeleasumisel, mil tänavad veel kohalikest elanikest tühjad. Aga niisuguse eneseületusega me sel matkal veel toime ei tulnud.
Galeegid on hästi meeldivad inimesed. Sõbralikud, abivalmis ja avatud. Ning avatus on doseeritud parajalt, muutumata pealetükkivuseks. Inglise keele oskus ei olnud kohalikel keskealistel inimestel (nagu meil Eestiski) just kõige tugevam külg. Sellegi poolest ei põgenenud keegi võõramaiste vestlejate ja teeküsijate eest. Seletused anti omas (või hispaania) keeles, kui vaja siis mitu korda, iga korraga järjest enam rõhku pannes viipe- ja kehamärkidele ise hoolikalt partnerit jälgides. Viimase rumalais silmis ikka mõistmatust kohates, tehti asi juba konkreetselt kätega selgeks, see tähendas küsija peaaegu käekõrval lähimasse punkti viimist, kust soovitud koht juba silmaulatuses oli ning enam võõramaalase kaotsiminekut karta ei olnud.
Külavaheteedel tulid vastu, jutlesid omavahel, töötasid aedades ja põllulappidel kenad vanainimesed, lahked, veidi uudishimulikud. Nende tervitustes ja heades soovides kuulsime algul veidi imestunultki, siis harjudes, enesehinnangut tõstvat tunnustust meile ja teekonnale. Buen Camino! Tublid olete. Ilusat päeva! Ühel väsimuse hetkel kurtis Kalli teel taga vaikivaid eestlasi, kuna tema enam oma teel kõiki nähaolevaid kohalikke rõõmsa näoga tervitada ei suuda. Kuid möödudes jagatud naeratused andsid jõudu kindlasti veel mitmetest küngastest üles rühkimiseks.
Aeg-ajalt tegime väikeseid peatusi. Mida enam väsisime, seda tihedamini leidis keegi põhjuse kott veidikeseks seljast libistada, selle rihmasid kohendada, juua, süüa, pissida, allikast pudelit täita, pilti teha. Tihtipeale olid need seisakud küllalt tüütud, kui kellelgi just hea minekuhoog sees oli. Minu jaoks, kui nüüd ilma keerutamata öelda. Kotirihmad leiavad käigul ise õige asendi ja peatumisel üritavad paigast nihkuda. Tegin puhkepausid küll esialgu kohusetundlikult kaasa, kuigi uuel liikumahakkamisel andis villiga tallaalune endast valusalt märku. Kui kellelgi ei olnud tahtmist kotti seismisel seljast võtta, toetas ta selle vastu mõnd teeäärset puud. Jämedatest tüvedest ja kiviaedadest oli abi ka kottide selgaupitamisel. Ühel nõul olime peatumistel teeäärsete, -pealsete loomade pärast. Mairi ei jätnud pildistamata ilmselt ühtegi nähtud koera ja kassi. Peale elusate karvaste ning suleliste said fotomälestuseks ka mõned oma otsa leidnud linnud ja suured limukad, kes järjekindlalt, aga sageli tulemusteta endile ilmselt ülejõu käiva ülesandena teed ületada püüdsid. Lohutasime ka üht valvekoera, kes mingi väikese tehase või töökoja võrkaia taga puhkepäevasest igavusest valju häälega möödakäijate peale haukus. Kodust mu kotti jäänud koeratoit lepitas teda ning olles natuke sõbralikku juttu ajanud, jäi krantsu meile saba liputades järele vaatama.
Suhteliselt lihtne päev oli see. Kaks tõusu küll, aga tee viis enamalt jaolt läbi metsa. Raja ääres vulisesid mägiojakesed, nired, puhta veega pisikesed kaskaadikesed. Mäejalamitel rõõmustasid meid võimsad tammed, väänkasvud tüvede ümber põimunud. Kõrgemal lõhnasid päikeses männimetsad, mis Kallit ja Monsat lapsepõlve meenutama panid. Mina olen oma sõpradeks pidanud peamiselt lehtpuid, mändidest ei ole abi ega varju nende kõrgi ja jäiga oleku tõttu. Sooja vaigu lõhn aga on meeldiv sellegi poolest.
Pontevedras olime juba kell neli. Äärelinnas hüüdis meid ühe maja aknast vanamees, kes pakkus soodsat ja omaette majutust. Korraks jäimegi kõhklema, kuid astusime siiski edasi. Lootsime peatuspaiga leida rohkem siselinnas. Eriti palju ei olnudki enam vaja kõndida, kui nägime kammkarbi märgiga öömaja viita. Meie rõõmuks ja Mairi suureks rahuloluks oli selles albergue´is lõpuks võimalik endale kolme euro eest tõelised palveränduri passid soetada. Oma raja jalgsiläbimise tõestuseks näitasime registreerimislaua perenaisele ette Mairi märkmikusse kogutud peatuspaikade templid ja allkirjad nagu orienteerumismängust osavõtjad. Ausat teekäija-seisust tõendasid jällegi meie õhetavad-higised näod, seljakotid ja pärast päevateekonna lõppu end lõdvaks lasknud jalad, mis heaks arvasid nüüd oma viletsust ning väsimust lonkurlusega demonstreerima hakata. Peale passide ostsime ka euro eest suured võimsad nööri otsa seotud valged kammkarbid, mida hiljem kaelas või koti küljes kandsime kui tõsist ja ühemõttelist palveränduri tunnusmärki.
Nari välja valinud, võtsin jalast sandaalid ja sokid. Plaaster ja vatipolster olid kõnnil nihkunud täiesti ebaolulisele kohale. Vill, nii palju kui võimalik, oli kasvanud kogu paremat päka-alust katvaks õhukeseks padjandiks. Komberdasin siseruumides kandadel, küllap teiste teeliste imestuseks, et ma üldse nii kaugele jõudnud olin. Dušš leevendas küll seda viletsust, kuid jalahoiuinstinkt ei lubanud siiski varbaid ilma erilise vajaduseta mahatoetamisega vaevata.
Mairi ja Monsa sorteerisid oma seljakottide sisu ning leidsid, et enamus riideist määrdunud ja läbi higistatud on. Öömaja perenaine oli meile näidanud pesumasinat ja kuivatusruumi. Riidekuhi põrandal laiutamas, püüdsime veidi pärast meid kohale jõudnud juba teel tuttavaks saanud Hispaania rändur-tütarlastelt pärida pesupulbri olemasolu kohta. Paraku sai meie eesmärgistatud suhtlusest esimene tolle õhtu väikestest ebaõnnestumistest. Esiteks ei suutnud me selgeks teha, mis on pesupulber. Inglise keelt ei mõistnud nemad, hispaania keelt meie. Pikkade (ja tegelikult ebavajalike) seletuste tulemusena jäi tüdrukutele mingil hetkel mulje, et mahapillutud pesuhunnik on meile matkal üleliigseks saanud ja me need maasvedelevad hilbud parema meelega ära kingiksime või Pontevedra öömajasse maha jätaksime. Nad olid juba peaaegu kummardumas endile riidekuhjast vajalikku välja valima, kuid meie ehmunud reageeringu peale eemaldusid veidi hämmeldunult naeratades.
Monsa käis perenaise jutul, küsis lähima kaupluse kohta, sai kaasa linna plaani ning koos Mairiga läksid nad iseseisvalt supermarketit otsima. Mina ootasin ära duši all käiva Kalli. Suur tahtmine oli minna Pontevedrat vaatama, kuid meie öömaja ei asunud just kesklinnas ja mu päkaalune pani veidike enda pärast muretsema. Kalli pakkus oma igaks juhuks kaasavõetud pehmeid sisetaldu. Kui tavaliselt püüan kangekaelselt iga hädaga ise toime tulla, siis nüüd võtsin need prooviks vastu. Mu kinniste jalatsite tallakattest oli kodus foxterrier Eva varbaosa ära söönud. Kleepisin siis varvastealused lahtirebitud tükid tagasi. Parandus ei paistnud välja ja ei olnud mind varem mingil moel häirinud. Nüüd, pikal jalgsikäigul oleksid ebaühtlased kleepekohad oma panuse andnud sandaalide tekitatud villi hõõrumisel. Sisetallad aga olid üllatavalt vetruvad ja mõnusad. Kõndimisel valu tunda ei olnud, isegi varbaid püsti hoida polnud enam vajadust.
Kuna meil kaarti ei olnud, hakkasime oma vaistu kasutades umbakaudu vanalinna poole astuma. See ei olnud just väga lähedal, kuid üles leidsime ta siiski kergesti. Kõndides lobisesime lakkamatult, pean oma häbiks tunnistama, et väikest viisi klatšisime ka reisikaaslasi (mis karistamata ei jäänud), kiikasime kaupluste vaateakendesse ja vahetasime kõnniteid vaatamisväärset leides. Üht diagonaalse joonena vana linnaosa läbivat tänavat mööda jõudsime kenale madalate purskkaevudega platsile. Istusime, kuulasime veevulinat, vaatasime möödakäijaid ja mängivaid lapsi. Veidi aja pärast pöördusime tagasi minema. Vaat ja siis juhtuski see uskumatu lugu, et me ei osanud enam õiget koduteed leida. Ei mäleta, millal enne Pontevedrat mõnes linnas eksinud olin. Nüüd siis sain karistuse hooletuse ja liigse enesekindluse eest. Kalli, kes tulles teed jälgimata minu peale lootnud oli, hakkas otsima tuttavaid märke tänavate ääres, mida justkui näinud olime. Koogipoed, kohvikud ja supermarketid olid aga omavahel sarnased ka erinevatel tänavatel. Igal juhul pärast pikka marssimist läbi vanalinna leidsime end hoopis teisest linnaosast vahtimas vastu hirmutavalt laiale viaduktidega maanteele, korstnatele ja kortermaja-kastidele. Ehmatusest üle saanud, keerasime ringi ja püüdsime tuldud teed tagasi minna. Kuna nüüd olime veidi tähelepanelikumalt liikunud, siis see ettevõtmine õnnestuski.
Rõõmustasime tuttavaid purskkaeve nähes, seisime platsil ja püüdsime oma mäletamisorganeid panna koduteed taastama. Midagi nagu olekski meenunud, aga täit kindlust suuna valikus ei olnud. Nägime, et keskplatsilt said alguse mitmed kenad ja omavahel sarnased vanalinna tänavad, mis nagu päikesekiired diagonaalis oma suundadesse kulgesid. Missugust neist siiatulekul kasutasime, kumbki meist meenutada ei suutnud. Mõtlesime, et oleme väsimusest ja ilusatest elamustest hulluks läinud. Katsetasime ühte ja teist, julgemata mingis suunas enam eriti kaugele minna. Linn näis veidi ebameeldiv teiste läbikäidutega võrreldes, äärelinn lausa inetu. Kitsad tänavad olid täis koledaid mürisevaid masinaid, mis sillutist üles kaevasid, ehitusmaterjale vedasid ja niisama seisid ning laiutasid meie liikumist takistades. Remonditavate majade aknaaukudest pudenes pähe tolmu ja krohvipuru. Esimest korda Hispaanias nägin kahte jonnivat last ja nende kurjustavaid vanemaid. Ühte tänavajuppi proovides jõudsime järgmisele platsile, kus leidsime oma kergenduseks linna infopunkti. Läksin sisse ja palusin kaarti. Nüüd oli ekslemine peaaegu lõpetatud. Tegime asukoha kindlaks ja otsisime välja kõige otsema tee albergue`i jõudmiseks. Varustasime end supermercados[1] mõne õllepurgi ja toiduainetega. Tagasi minnes leidsime majaseintelt caminole osutavaid kammkarbimärke, mida varem tähele ei pannud või märgata ei osanud. Ühe korra kaotasime veel vajaliku tänava, mis oli oma tasapinda muutnud, suundudes treppidest alla jõeäärsele sõiduteest madalamale alale, teine vahetas ette hoiatamata oma nime, kuid koos linnaplaaniga enam eksimise võimalust ei olnud ning edasi minnes nägime oma üllatuseks täiesti uskumatus kohas, igavate kortermajade vahele surutud pisikese müügiputka ees tuttavaid kujusid. Mairi ja Monsa olid otsustanud end jäätisega kostitada.
Rääkisime oma ekslemistest, mille peale Monsa naeris valjult kahjurõõmsa varese häälega. Nemad olid perenaiselt saadud kaardi abiga lähimas supermarketis ära käinud, kergelt ja kiirelt, ning pesupulbri, 3-kilose paki ära ostnud. Nüüdseks oli ka pesu pestud, mis tegevus küll kõige kergemini polnud laabunud, sest pesumasin oli töölehakkamiseks žetooni vajanud, mis just vähe ei olnud maksnud (kulutatud summat keeldusid nad meile ütlemast). Pestud pesu riputasid nad kõigepealt õue, aga kuna kuivatuskoht ulatus naabermaja kastmissüsteemi tegevusvälja, sai see ümber tõstetud siseruumi, kus vaevu nööril vaba kohta leida oli, õhu liikumiseks samas ruumis vist aga lootust polnud. Tarvilikud toimetused tehtud, otsustasid nad nüüd minna siselinnaga tutvuma. Meie Kalliga plaanisime mõnusat kodust söömaaega isetehtud singiomleti ja õllega.
Plaanitu elluviimine ei olnudki nii lihtne kui lootnud olime. Vana elektripliit ühisköögis keeldus tööle hakkamast. Proovisime nuppe keerata ühte ja teistpidi, plaadid soojaks ei läinud. Kõndisin muret kurtma vanamehele valvelauas, kes oli varasema naisterahva sealt välja vahetanud. Selgus, nagu juba aimama olime hakanud, et ka pliidi töölehakkamiseks on vajalik žetoon, küll ainult ühe-eurone. Papi tuli ja aitas meil välja makstud žetooni pliidi küljes õigesse auku lükata, vahepeal sekeldades imetlusväärselt iseteadliku Peregrina[2]-nimelise kassiga, kes kõndis just neis paigus, kus ise soovis, kaasaarvatud lauapealsed ja puhkeruumi diivanid. Valvurmees, kellest uhkas rahulolu oma iseseisva ja kindlameelse sõbranna üle, püüdis kassiprouat meelitleva ja austava kõnetusega sobilikumatele radadele suunata.
Pliidiplaadid kuumenesid kasutuskõlblikuks väga vastumeelselt. Meie plaanitud omlett püsis pool tundi õrnas munahüübe olekus. Teevee keetmiseks leidsime ainult umbes kolmeliitrise poti. Vesi selles ei jõudnud veel susisemagi hakata, kui žetooni lubatud tund voolukasutust läbi sai ja plaadid tasapisi maha jahtuma hakkasid, seda palju suurema rõõmu ja kiirusega, kui harjumatut soojenemistööd tehes. Midagi me siiski valmis saime. Kaks ülejäänud muna lõime lahti ja jätsime veel veidi leigele pannile sooja õhu kätte kuivama mõeldes kass Peregrinale, kui ta oma majasisestel rännuteedel pliidipealset külastama sattub. Võtsime taldrikud omleti-taolise (aga maitsva) olluse ja tomativiiludega, õlled, leige tee ning katsime maja küljele õue laua. Istusime, nautisime sööki-jooki, naaberlaua kuumaverelise rändurpaari omavahelisi intiimsevõitu tundepuhanguid ning kastmisvihmuti vallatult sahisevaid veepahmakaid meile tundmatute peregrinodest kolleegide võrkaiale kuivama riputatud sokkide pihta.
Olime oma söömaaega just lõpetamas, kui Mairi ja Monsa välja ilmusid. Ning ei saa öelda, et me just kurvad ja kaastundlikud oleksime olnud, kui nende äraeksimisest kuulsime. Eriti tore veel, et nemad suutsid seda teha koos kaardiga. Igal juhul sai mu langenud enesehinnang veidi kõrgendust. See linn ei olnud ka keskastme orienteeruja jaoks kerge ülesanne. Pontevedra kaitsepühak, palverändurist neitsi, koostöös riukalike linnaehitajatega oli teinud kõik endast oleneva, et külalised selles linnas oma valvsust ja selget meelt ei kaotaks.
Jällegi oli väga hea magada sellel ööl.
[1] kaubahall (hisp.k.)
[2] naisrändur (hisp.k.)
