Hommikul jättis linn endast parema mulje. Andestasime talle meie eilsed eksitamised. Vanalinn oli muhe ja mõnus, kivistel jõekallastel tegutsesid juba tuttavad punapõselised veelinnud, sõbraliku moega soliidsed sammaldunud kaartega graniitsillad viisid meid teisele kaldale. Kammkarbimärke nägime nüüd ka niisugustes kohtades, kus neid eilsel õhtul tähele ei pannud. Ühe kohviku akna kõrvale oli seotud kinni pontsakas hundikoera kutsikas. Kui teda imetlema ja patsutama läksime, hargnes jalutusrihma sõlm lahti ja väike elukas plaanis meile järele tatsata. Mairi läks kutsi uuesti kinni siduma. Sel ajal astus kohvikust välja koloriitse väljanägemisega mustlasmees ja jäi mu õe toimetamist vaatama. Kartsime, et kutsika omanik (kui mustlane seda ikka oli) meie tegevusest valesti aru saab ja püüdsime talle võimete piires selgitust anda. Mees aga pakkus meile võimalust koerake ära osta ja endaga kaasa võtta. Kuigi pakkumine oli ahvatlev, pidime siiski kaubast ära ütlema. Sellegipoolest kaalusin korraks mõttes, mis võimalused oleks kutsikaga tagasiteel lennukisse pääseda. Kahjuks ei näinud neid mitte mingisuguseid ning koerapoeg pidi vähemalt mõneks ajaks jääma oma senise peremehega.
Siinkohal tuleb jällegi meelde Paulo Coelho „Palverännaku“ minategelane, kes leidis teel olles oma vaenlase suures koeras ning temaga mitmel korral elu ja surma peale võitles. Coelho, vähemalt selles osas me mõtleme erinevalt! Juba raamatut lugedes tundus mulle niisugune suhe võõras ja arusaamatu. Meie rännakul olid kõik koerad, keda kohtasime, heatahtlikud sõbrad ja saatjad. Nende nägemine ja tervitamine andis jõudu, tegi meele rõõmsaks ning kuulus lahutamatult meie teekonna juurde. Minu peale vihastas ja käratas ainult üks tõsimeelne valvurkoer oma aias, keda ise rumalast põnevusest provotseerisin ja viisin hämmeldusse pika silmavahtimisega. Vaenlast ei olegi reisil võimalik kohata väljaspool iseennast, ja ehk üldsegi mitte. Aga vaenlane eneses on nii tuttav ja lähedane, tihtipeale eksitatud ja omal viisil head sooviv, et suhetes kogenum inimene tahtmise korral tõsisematest konfliktidest temaga hoiduda oskab või vähemalt nende lahendamisega aja möödudes hakkama saab.
Vihmasadu jäi varsti üle. Kõndisime mööda kitsaid, vahel kiviplaatidega kaetud külatänavaid, ääristatuid mitmes vanuses graniitkivist majadega. Hommikuti rippusid ukselinkide küljes kotikesed soojade pikkade saiadega, mis tellijatele pagaritöökodadest hommikusöögiks kohale toimetatud. Plaaditud terrassid olid kaunistatud paljude erksaõieliste potililledega. Enamik majadest olid ümbritsetud aedadega, mis suuremalt jaolt laotud kiviplokkidest, harvemini võrgust või puust. Selle Galiitsia kandi jaoks nii tavapärast, meie jaoks kallihinnalise kivimaterjali kasutust vaadates tundus nagu liiguksime läbi miljonäridega asustatud külade. Heas korras elamute vahele oli aeg-ajalt justkui ununenud maalilisi tühjade aknaaukudega mahajäetud maju vanade varjuliste puude all. Tihtipeale metallpiiretega rõdud silmnähtavalt mäletamas mustajuukselisi sen~oritasid[1] all ootavatele caballerodele[2] lehviku varjust ripsmeid pilgutamas.
Peaaegu kõikide casade[3] juurde maakohtades kuulusid oma aiamaad. Peenardel nägime peamiselt sibulaid, tomateid ja imelikke pisikesi kapsapäid pika varre otsas. Veidi suurematel põllulappidel kasvatati maisi, kartul tundus olevat üles võetud. Enamasti igas aias olid oma tarbeks mõned viinamarjapõõsad, toestatud graniitpostidega ja apesini-, sidruni- ning õunapuud. Õuedes siblisid kodulinnud, varikatuste all sahistasid kitsed. Majade ja aedade juurde külades kuulusid veel ühed huvitava välimusega ehitised, mis meile algul pisikesi pühakodasid või välialtareid meenutasid. Maapinnast umbes meetri või pooleteise kõrgusele neljale sammasjalale olid seatud ristkülikukujulised väikesed, umbes meeter korda kaks, viilkatusega kiviehitised. Katuseotsad kaunistatud enamasti ristimärkidega, näha oli ka kukekujutisi. Suurem osa majakestest vanad ja tumehallid, mõned samblast rohetavad, vähem oli uusi ja heledaid, kuid sama pühalikena näivaid. Mõne aja pärast tundsin aiaehitistes ära suguluse varemnähtud sarnaste puuehitistega Lapimaal, mis kanajalgadel nõiamajakesi meenutavad. Hiljem uurisin järele, et tõepoolest on tegemist galiitsia-päraste aidakestega, mis maapinnast kõrgemale ehitatud vihmavete ja loomade eest kaitseks. Pühaliku ilme annavad neile materjali kestvus ja soliidsus ning traditsioonilised kaitsemärgid, kaunistused.
Sattusime sel teekonnal esimest korda nägema ühe küla servas Galiitsia surnuaeda. Igal kadunukesel müüritises väikene klaasuksega suletud nišš, vastavalt omaksete maitsele ja jõukusele sisustatud fotode, küünalde, mälestusplaatide ning muu väärtuslikuga. Ilus, puhas, korras ja väärikas kalmistu. Sissepääsu juures väike valge kirik, mille esisel pingil pisikese puhkepausi pidasime koos lõunaootega.
Monsa, professionaalsest huvist aktiivne proovima kõike uut, eriti toidusse puutuvat, oli ostnud valge hallituskihiga kaetud vorstikesi, mis tohutult head maitsesid. Mina lõpetasin oma kodunt kaasa võetud seemneleiva viilakad koos kohaliku kitsejuustuga, mida Mairi tema lõhna haistes oli keeldunud isegi korraks oma kotti panemast. Monsa turgutas veel ennast ja ka meid sagedasti mugulsibula rõngastega, mis tundusid väga tervistavalt ja jõuduandvalt mõjuvat. Nii et neil päevil ei olnud me just kõige meeldivamalt lõhnav seltskond. Puuviljapoodidest möödudes varustasime end vastavalt maitsele kõige värskega, mis parasjagu isuäratav tundus. Maasikad algul, siis nektariinid, tomatid, marineeritud oliivid. Minu lemmikuteks olid tumedad lihakad kirsid ja loodan, et mu käigupealt teeäärtesse pillatud kirsikividest mõni kasvama läheb, nii et tulevased rändajad oma käega puu otsast neid mahlaseid marju noppida saavad. Meie õngitsesime möödudes puude otsast vaid mõne toore õuna ja paar sidrunit. Viinamarjad olid veel päris pisikesed ja kõvad, nii et isegi maitsmiseks isu ei tekkinud. Pealegi oli neid tihtipeale pritsitud mingi sinise ollusega, arvatavasti kahjurputukate või haiguste tõrjeks. Kõndisime, kilekotikesed puuviljadega käe otsas. Neid sai suhu pista käigu pealt, joomiseks tuli teha peatusi.
Külad olid end asutanud enamasti kõrgematesse kohtadesse. Ülesronimine oli päris hea treening meile lauskmaainimestele. Minule meeldis mäkke ronida ühe hooga, takerdumata ja siis üleval teenitud puhkust nautida. Teised aga jupitasid oma ülesminekut pisikeste puhkepausidega teel. Hea oli ülesrühkjatele vastu vahtida, endal raskem töö tehtud. Pildistasin Monsa higist, kuid õnnelikku nägu.
Teisel käimisõhtul oli Mairi välja pakkunud siesta-aegse pikema puhkepausi pidamist, korraliku söögi ja võib-olla ka väikese unega. Monsa ja Kalli ei vaielnud vastu. Mina ka mitte, kuigi ise, vaatamata kohalikele tavadele, siestaks vajadust ei tundnud. Eelmisel päeval olin suutnud mingil moel selle üldise tukastuspeatuse ära hoida, kuigi tundsin end vahel hobustkannustava hoolimatu peremehena. Seekord hakkasid hobused tõrkuma ja pöörasid teelt kõrvale. Käigupealt puuviljade näksimise tõttu ei tundnud ma vähimatki kõhutühjust. Pealegi olime suhteliselt hiljuti hommikust söönud. Mairi ja Monsa olid aga kindlalt otsustanud oma puhkamismõtte teoks teha, kuigi püüdsin mahaistumist edasi lükata ettepanekuga selleks sobivama paiga otsimisest. Läkski nii, et mina, nagunii paarkümmend meetrit eespool astununa, pidin tagasi vaadates leppima sellega, kuidas otsusekindel kolmik teelt kõrvale viinamarjapõllu äärde pööras, seljakotid maha viskas ja tagumikud vagude serva istutas. Püüdsin neid meelitada edasi liikuma eespool loodetava parema puhkepaiga lubamisega, hirmutada kurja maaomaniku ja mägede kohal rippuvate vihmapilvedega. Ei aidanud ükski põhjendus. Õieti olid päris otsusekindlad küll kaks inimest. Kalli kõhkles esialgu, kuid näis, et mõjutajaks osutusid ka pikk vahemaa minuni ning Mairi ja Monsa sealsamas olek.
Mina jällegi ei suutnud sundida end tagasi minema. Nii et umbes pool kaks jätsin seltsilised maha puhkama. Esimest korda meie matka jooksul läksime pikemaks ajaks lahku. Ja sellest sai üks väärtuslik päevapool mu Caminol. Ei mäletagi enam üksikasjalikult, mida või keda teel kohtasin. Muidugi hulganisti lahkeid inimesi, koeri, kitsi, üks jänes jooksis üle tee. Mitmed kilomeetrid kitsast rada lookles viinamarjapõldude vahel, kuid need põllud olid parajalt väikesed silmale haarata, piiratud mägedest. Üle kõrgendike näitasid ähvardavaid nägusid halltumedad vihmapilved. Põldude ja raja vahel olid piiriks kiviäärised, parajal kõrgusel istumiseks. Väikest ärevust üksikõndimisel tõi pidev keskendumisvajadus teemärkidele. Mitmekesi matkates võis end vahepeal lõdvaks lasta ja teiste tähelepanelikkusele loota. Nüüd aga, omis mõtteis kõndides, tekkis aeg-ajalt väike kahtlus tee õigsuses, mis küll alati enne suureks kasvamist kadus just õigel hetkel kollast noolekest märgates.
Mõne aja pärast helistas Kalli, kes juba enne seismise ja minemise vahel kõheldes, oli samuti üksinda astuma hakanud. Tubli Kalli ja julge Kalli! Oma väikese reisikogemusega, esimese üksikõndimisega võõral maal.
Vihmapilved ja esimesed üksikud tibad panid kiirustama, et enne sadu linna varju alla jõuda.
Caldas de Reis. Linna sisenemine oli kui suurde vanasse majja, kitsast uksest. Vasemal pool massiivse kindlushotelli kivisein, paremal võimsatüvelised hiigelpuud. Astusin siis linna sisse, lasin kotil seljast kukkuda ja otsustasin selle teiste järele ootamise ajaks lihtsalt hotelli esikusse tõsta, varjule aeg-ajalt piserdava vihma eest. Caldas de Reisi sissetulemist valvav hotell ei olnud märkide järgi munitsipaal-albergue, kuid kandis kammkarbi märki, näidates valmidust palverändurite vastuvõtmiseks. Mõtlesin ajatäiteks kõigepealt üksinda selle järjekordselt sümpaatse linnaga tutvuda ja vaadata ringi riikliku öömaja järele. Minu ees kõndis pead õieli ringi vahtides vanemaealiste saksa rändurite grupp. Kuna kuulsin, et nad kelleltki kohalikult hotelli järele pärisid, hakkasin neil mõistlikus kauguses järel käima. Veelkord üks ilusatest vanadest linnadest, sarnane juba läbikäidutele meie teel. Astusin üle pisikese fantastilise väljanägemisega sammaldunud kivisilla, sakslased minust kümmekond meetrit eespool ja vahtisin ringi ning imetlesin linna, kuni nad silmist kaotasin. Uurisin kaarti ja küsisin mõnelt kohalikult albergue`i kohta. Selgus, et seda riiklikku kolme-eurost siin linnas ei olegi. Kõndisin läbi vanalinna mööda palverändurite teed, vahepeal kitsastel tänavatel kõrvale põigates. Linnast väljuva tee otsas hüüdis mind oma katusekambrist üks tüdruk ning viipas õigele kammkarbi-teele juhatades. Tänasin ja kadusin ta silmist hallide majade vahele. Helistas Kalli, kes samuti linna oli jõudnud. Kiirustasin tuldud teed tagasi läbi pisikese kompaktse linnasüdamiku. Saime kokku katedraali ees, ümbritsetud kõrgete palmidega, veidi üllatavatega siin Hispaania põhjapoolses kandis. Kallil oli üksitulek läinud sama hästi, kui minul.... vaikuses, rahus, omades mõtetes, aeg-ajalt üksikute kahtlustega tee õigsuses.
Otsustasime mu koti järele minna ja samast hotellist öömaja kohta küsida. Seljakott esikust oli kadunud, kuid siseruumidest väljuv valvurmees sai kohe aru, mille järele otsides vaatan ja tõstis mu asjad välja kontorist, kuhu ta need hoolitsevalt varem varjule oli viinud. Magamiskohad hotellis olid aga kõik hõivatud. Peatusime hetkeliseks vastuse omaksvõtuks: ahaa, selge, kahju küll. Mida siis teha? Küsisin administraatorilt (või kes ta seal oli) mõne muu peavarjuvõimaluse järele Caldas de Reis. Mees kutsus siseruumidest küsimusele vastamiseks appi inglise keele oskaja, kes juhatas meile teise hotelli ja näitas kätte suuna, kust seda otsida.
Vahepeal olid ka Mairi ja Monsa linna jõudnud. Leidsime Monsa peakatedraali platsil üritamas palmi otsa ronimist, Mairi tegi pildistamistiire. Läksime siis koos juhatatud öömaja otsima. Ilm oli liiga vihmakahtlane kirikutrepil ööbimiseks. Teel korra juhatust küsides leidsime hotelli vastuvõtulauaga kenas kohvikus linna peatänava ääres. Pidasime hinna osas läbirääkimisi paberil, kuhu lauatöötajast noormees ruumid, voodid ja hinnad kenasti üles joonistas. Kaheinimese tuba maksis kolmkümmend kuus eurot, mida Mairi ja Monsa ülearu kalliks pidasid. Muidugi, kolme euroga võrreldes oli tõus tõepoolest märkimisväärne. Astusime mõtlikult välja. Küsisime ja kuulsime vastutulevalt daamilt, et kusagil peaks asetsema ka linna kolmas hotell. Kui teedjuhatanud senjoora sõbranna oli meid peaaegu kättpidi teele juhatanud, kust otsitava koha leidmine meietaolistele abitutele võõramaalastele kerge, astusime lootusrikkalt sisse uuemas elurajoonis asuva mitte kuigi kena kortermaja välisuksest ja vastuvõtuneiu asus meile paberile selgitusi kirjutama-joonistama. Kahjuks olid siinsed hinnad isegi mõne euro võrra kõrgemad ja ümbruskond magala-linnaosale omaselt igavavõitu ja veidi räämas. Kõndisime uuesti läbi linna, tee oli nüüd selge, Caldas de Reis tõepoolest väike ja kergesti haaratav.
Maksime varempakutud tubade eest, paber hindade ja selgitustega oli alles hoitud. Saime võtmed ning läksime juhatatud ruumidesse üle tee asuvas hotellis. Need olid päris mugavad, pisikeste vanade vannitubadega. Ilma mingi luksuseta küll, kuid teleka ja kenade vooditega erinesid ikka üksjagu narisid täistuubitud ühisruumidest, kus enamuse oma reisiöödest veetnud olime. Pesime ennast ja natuke pesu ning läksime Kalliga veel pisikesele linnatiirule. Mairi ja Monsa omaette. Tagasi tulles ostsime ühest oma tänava pisikesest toidupoest õhtuks süüa ja hämmastavalt head koduveini, sildita pudelisse villitud. Sõime, jõime kõik koos ja mõnulesime. Õues sadas vihma.
Öösel läbi une kuulsime hotelli akende alt tänavalt ja naaberkõrtsist peolärmi, lõbusaid hääli, muusikat. Kui ei oleks olnud siin linnas peregrina rollis, ühinenuksin lõbutsejatega, tantsinuks, aga seekord pidin mõtlema puhkusele.
[1] preili, neiu (hisp.k.)
[2] härrasmees (hisp.k.)
[3] maja, kodu (hisp.k.)
