Kalli liikus pärast ärkamist mõnda aega omas mullis. Ta uni oli olnud katkendlik ja veider. Terve öö tundus talle, et magamist segab taevas särav päike, kui all tänaval laternad valgustasid lärmakaid lõbutsejaid.
Monsa ja Mairi said seekord oma toas kiiremini minekuvalmis ja läksid sissetulekutee äärsesse kammkarbimärgiga hotelli meie kõigi jaoks ränduripassidesse templeid küsima. Meie Kalliga võtsime endi ülesandeks toavõtmete tagastamise, kuid üle-tänava kohvik meie õhtuse vastuvõtulauaga oli metallvõrega suletud. Mingit liikumist ei olnud märgata seespoolgi. Kõik vähegi ametiruumidele kuuluda võivad uksed olid suletud ka meie tubade poolses trepikojas. Ei jäänud muud üle, kui oma toauksed lihtsalt lukku keerata ja võtmed uste ette jätta, lootes, et Caldas de Reis skvottereid ei leidu ja võimalikku toa või sisustuse hõivamist hiljem meile süüks ei panda.
Passid uute kenade templitega ehitud, vihmakeepidesse ja kotikatetesse mähitud, asusime teele. Vihm jäi tõepoolest järjest hõredamaks ja lõppes varsti. Tasapisi koorisime endalt riideid vähemaks, mis tegevus muidugi seljakottide kaalule kehvasti mõjus. Ostsime puuvilju ja sõime. Aeg-ajalt sõime muudki. Cafe con leche – kui ei olnud võimalust seda nautida, siis unistasime temast ja pisikesest hubasest kohvikust tee ääres. Meeleolu oli sel päeval kuidagi rahulikult mõtlik, pikitud küll aeg-ajalt natuke häirivate allavööd-naljadega, mida põhiliselt Mairi ja Monsa millegipärast reisil üksmeelselt harrastama olid hakanud.
Tee vonkles keerutades ja suunda muutes, kiirustamata, kuid ilmselt eesmärgikindlalt läbi oma tavatoimetustes jumalike väikeste külade, vahelt kiviaedade ja viinamarjapõldude, mööda talunaisest lambakarjaga ja härjarakendi järel astuvast vanapaarist. Küpskollased viljapõllud kõrgusid üle meie peade. Oli tõuse ja langusi. Vesistel metsaradedel vulisesid puhtad mägiojad, tammed ja eukalüptid põimusid luuderohuga. Kalli ja Mairi katsetasid kõndimist rändurikepiga. Mäekülgedel tuli aeg-ajalt ületada teega ristuvaid ojakesi. Neis kohtades paistis kepist tõepoolest abi olevat. Inimesest mitte eriti, sest korra plartsatas Kalli minu halvasti ajastatud abikäe tõttu pahkluuni mudasse. Mõned korrad möödusime juba tuttavatest rõõmsatest noortest hispaanlannadest, kes teepervel istudes vett ja pori saabastest välja püüdsid koukida.
Tee kulges järjest kõrgemal maastikul. Tõus oli lauge, kuid pikapeale siiski veidi väsitav.
Jalgealune muutus kuivemaks. Tammepuid asendasid männid, märga mulda liiv. Teeviit näitas Valgasse. Oli niisugune tuttava nimega koht seal kesk Galiitsiat, täpsemalt San Miguel de Valga. See oli kõige imekspandavam rada, mida sel Caminol läbisime. Paks lahtikooritud liiv tõmbas jalad endasse. Tee, lai ja rasketest masinatest räsitud äärtega, kulges mäekülge mööda allapoole. Kõrgemale jäid tulekahjus mustunud männitüved, kui poolvarisenud sambad lühikeste oksaköntidega. Vana kogenud itaallasest rändurmees koos lapselapsega meie ees ei suutnud leida teemärki ja pidin teda tagasi hüüdma. Veel rohkem allpool tegid Valga mehed teetöid. Noormees mingit liiki väiketraktoril kaevas metsarada läbimatuks. Näis, et lahtine liiva-mulla segu ulatuks sisseastumisel põlvini. Ei hakanud proovima ja püüdsime masinast mööda turnida 2-3 meetri kõrgustel teepervedel läbi põlismetsa rägastiku, seljakotid okstesse takerdumas. Aga lahedalt ekstreemne oli see jupike rajast ning igavalt lihtne ränduritele, kes mõne aja pärast siit läbiminekul mööda värskelt silutud teid Santiago poole liuelda võivad.
Olime päris pikka aega kõndinud kohvikutest asustamata kandis ja tundnud vajadust endi premeerimiseks millegi maitsvaga, näiteks meie kõigi poolt armastatud piimakohviga. Mäenõlval hõredas männitukas, enne alla külasse laskumist, märkasime madalat söögimaja. Algul marssisime sellest mööda, Mairi ja Monsa otsisid kohta, kuhu seljakotte ja endid maha siestale visata. Mõnisada meetrit kohvikust eemal leidsime ilusad murulapikesed veidi tihedamate puude all. Näksisime midagi kottidest (minul küll ei olnud sealt enam midagi söödavat leida, niivõrd palju pidasin tähtsaks enda turja võimalikult vähest koormamist), meie ümber hoidsid sobivat distantsi veidi arglikud siblivad kanad. Kukk kires. Mul ei olnud erilist tahtmist maas vedeleda nüüd, kui õlad koti koormast vabad. Jätsime varustuse laiali puude alla ja kõndisime tagasi kohvikusse. Kohv oli sama hea, kui tavaliselt. Üheski külastatud kohvikus ei suutnud keegi meie seltskonnast piirduda vaid ühe tassitäiega. Menüüs suupistete hulgas märkasin friteeritud kalmaarirõngaid, millede proovimiseks suutsin Kalliski tahtmise tekitada. Tellisime kahepeale ühe portsu. Rõngad olid värsked, maitsvad, äärmiselt toitvad ja õlist nõrguvad. Kalli loobus (kahjutundega?) pärast kahe-kolme ärasöömist, jagades mu arvamust vaid viimase omaduse osas. Tema jao võttis üle Monsa, kes algul meie tellimusse eelarvamusega oli suhtunud. Nüüd, võrreldes siinset varem maitstud sarnase toiduga, aitas ta mul suurima rahuloluga taldrikut tühjendada.
Kohvid lõpetatud, veidike aega kottide juures uimerdatud, astusime edasi. Kõndida ei olnud sel päeval enam palju. Kell kaks olime juba Padronis, järjekordses iluses väikeses vanas linnakeses läbivoolava jõega.
Tulime mööda suurest vanast turuhallist, läbi laia palmiallee jõe kaldal. Puiestee väikeses pargis oli mõnusalt rahulik ja turvaline, kuid jahe tuul sundis öömaja otsimisega kiirustama. Suurema osa ajast varjas päike end pilve taha ja siis ei tundunud õhk just lõunamaine. Albergue´i leidsime päris kergesti. Läksime üle toeka vana kivisilla, siis kammkarbimärkide juhatusel majade vahele ja leidsime sobivas stiilis väikest mõisahoonet meenutava ehitise kiriku kõrvalt. Uksed olid veel rändajatele suletud, ootajaid istus maja ees teisigi. Panime kotid maha ja otsustasime tunnikese ooteaega linnas uitamisele kulutada. Peale Mairi, kes oli natuke võhmal kõndimisest ja viskas end parema meelega meie varustuse kõrvale pikali ukse avamist ootama jäädes.
Kõigepealt vaatasime üle pardid jõekaldal, viis kassi ühe garaažiukse ees. Siis kõndisime Kalliga edasi vahvlijäätist otsima ja jätsime Monsa vahelduva eduga pilve tagant välja pressivat päikest võtma. Tiirutasime vanalinnas õiget jäätist leidmata, enamus poode ja müügikohti olid veel siesta-ajaks suletud. Tagasi jõe äärde jõudnud, leidsime Monsa ristilöödu asendis tukastamas keskaegsel raudogadega kaherattalisel kärul, millega ilmselt kunagi kohalikke nõidu tuleriidale veeti. Päästsime ta samast saatusest samme üheskoos kiriku ja palverändurite tee poole pöörates.
Albergue oli vahepeal avatud. Panime oma nimed kirja vastuvõtu suurde raamatusse ja lasime lüüa passidesse templid. Maja oli seest sama stiilne, kui väljaspoolt: valgekslubjatud seinad, puuraamistuses väikeseruudulised aknad, köögis massiivsed lauad ja vanaaegne mantelkorsten ülimalt kaasaegse integreeritava puutepaneeliga elektripliidi kohal. Mairi, hea inimene, oli meie kotid sisse vedanud ja suure magamistoa tagaosas narid välja valinud. Valik oli esialgu päris suur. Kui algul arutasime, kes meist all, kes üleval magab – üles on natuke ebamugav asju panna, alumine pool tundub aga veidi ohtlikuna võimaliku kaelasadava narinaabri hirmus. Kuna seekord tundus asemeid piisavalt olema, hõivasime igaüks terve nariehitise muidugi valmisolekuga üks pool vajadusel juurdetulijatele loovutada. Asemetel oli nagu eelmistes samalaadsetes kohtadeski madratsid puhaste katetega, püüriga padjad ja mõnel pool varuks ka villased tekid. Kasutasime albergue`ides küll alati oma magamiskotte, kuid tundub, et rändurid, kes oma maist vara vähem kaasas kanda soovivad ning mugavustest ei hooli, võivad ka ilma nendeta hakkama saada.
Pesime, korraldasime oma seljakottide sisu ja vedelesime natuke niisama. Monsa läks allkorrusele kööki suppi keetma. Varsti kuulsime praokil aknast tema söögilekutset. Köögi tagauks avanes just meiepoolse akna all. Istusime õues maja seina ääres, sõime sooja suppi, vahtisime majatagusele põllule ja tundsime end hästi.
Pärast sööki läksime oma traditsioonilisele igaõhtusele linnaretkele. Kalli tundis end natuke kehvasti ja otsustas koju puhkama jääda. Linnas lõin varsti Monsast ja Mairist lahku ja jätkasin oma poolelijäänud jäätiseretke. Otsimine tasus end seekord ära. Pärast maiustamist tegin kaunis palju üksteisele sarnaseid tiire lootuses midagi uut leida, aga kesklinn oli tõepoolest liiga väike. Kohalikud inimesed, kes mind sel õhtul viis või kuus korda endast erinevates suundades mööda traavimas nägid, olid loodetavasti teisigi minutaolisi veidraid võõramaalasi kohanud, kel päevast kõnnisammu raske katkestada ja ei hakanud oma abi pakkuma. Linnaringide lõpetuseks ostsin supermecadost veini ning puuvilja, kuid ei magamisruumist ega köögist leidnud eest kaaslasi, kellega neid jagada. Naised olid kuhugi kadunud, minu kõrvalvoodil magas tõmmu rändurmees Lõuna-Ameerikast.
Läksin välja tagasi ja ronisin kiviterassile albergue`i kohal. Päike oli välja tulnud ja pani erendama lilled naabermajade rõdudel ja trepiäärtel. Kontrastid. Hallidest paksudest kiviplokkidest müürid kõrvuti peente õrnajooneliste valgete seintega. Rohkete lilleamplitega kaunistatud majapoole küljes sisselangenud katusega ehitis.
Vanas kirikus künka otsas oli avatud Camino-teemaline maalinäitus. Töid olid välja pannud kunstnikud erinevatest riikidest ja kultuuridest, oma nägemistega paikadest, millest paljud minulgi sel teel tähele pandud ja omaseks vaadatud.
Õhtul istusime veel suure köögilaua taga, naersime ning jõime kuumaks aetud veini. Öösel haukus tagahoovis, põldude pool üks suur koer. Aknad sulgusid hõredalt, vahetevahel kolistas tuul raamidega ja uhkas tuppa värsket mägiõhku männimetsadest.
