Ilm oli mõnus, ei soe ega külm, päris paras kõndimiseks. Tee hea ja ilus. Väljaprinditud maastikuprofiil näitas küll tõusu Santiagoni, kuid see oli ilmselt nii lauge, et eriti tunda ei andnud. Ka koti raskusega olin nüüdseks harjunud, kuigi sellele andis hommikupoole lisakaalu tühjendamist ootav õllepurk. Kella poole ühe ajal tuli tüdrukutele jälle kange tahtmine süüa ja puhata. Istusime siis veel natuke enne teekonna lõppemist.
Umbes tunni aja pärast hakkaski meie retke sihtkoht paistma. Jõudsime kõrgendikule ja ületasime viadukti mööda hirmuäratavalt laia mitmerealise kiirtee, mis kulges Prantsusmaa ja Santiago de Compostela vahel. Kusagil sealkandis pidime ühinema Camino Francés[1]`ga. All eemal laiutas suurlinn, aastast 1189 püha linn oma kirikute ja katedraalidega. Püüdsin end kujutleda sajanditetaguse palverändurina, kes oma teekonna lõpus peaaegu sama pilti pidi nägema. Tunne oli võimas ja võidukas, samas kuidagi unenäoline. Linnapilt all orus kinnitas end mälusse sügavsiniste sillapiirete raamistuses.
Ülevalt alla vaadates ei teadnud me veel, et raskem osa selle päeva teekonnast on ees. Märgistatud rada ei juhtinud meid peakatedraalini, mida oma retke lõpupunktiks pidasime, otse läbi uusrajoonide, vaid traditsioonilist teed pidi linnaäärt mööda. Läbi tühermaa ning põõsarägastikke, järskudest küngastest üles ja alla. Rada oli tõeliselt väsitav, kuid samas ei oleks mingil juhul eelistanud uusehitiste ja sõidukite vahel laveerimist. Lõpuks, pärast peaaegu tunnipikkust põiklemist oli Camino siiski sunnitud meid linna sisse juhtima. Kui mõnda aega olime mööda mäekülje kivist rada allapoole turninud, siis nüüd läks tee tuntavas joones ülesmäge, tõepolest natuke liiga pikalt ja tüütavalt. Ka silma rõõmustavat ei olnud ümbruses eriti midagi peale arvatavalt Franco-aegsete üheülbaliste ehitiste. Kogu varemläbitud tee oli olnud märgistatud hoolikalt ning läbimõeldult. Nüüd, kui väsimus ja laiad tänavad meie tähelepanelikkuse hajutasid, muutus kammkarbimärkide leidmine keerulisemaks ning veidi närvesöövaks. Vanalinna piiresse jõudes andsime alla ja loobusime nende otsimisest. Orienteerusime arvatava peakatedraali tornide järgi, mida siin-seal üle majade nägime vilksatamas.
Eemaltnähtud ja arvatud Katedraal osutus selleks, mida vajasime. Kuid jõudes vanalinna kitsastele tänavatele, kaotasime tema tornid silmist. Läksime edasi sisetundele toetudes, eksimise võimalus ei tulnud enam mõttessegi. Keskaegne linn oli ehitud oma noorusaegade moe järgi. Meid tervitasid erinevatel pillidel tänavamuusikud, lipud ja vimplid majadel. Kohvikuuksel pakkus põllega naisterahvas möödujaile suussulavaid krõbedaid küpetisi. Näis nagu oleks pidustused korraldatud meie vastu võtmiseks. Pikalt kitsalt tänavalt väljakule jõudes nägime Katedraali. See oli võimas, võimas. Ehitis oli liiga suur, et teda nii lähedalt tervikuna hoomata. Tegelikult ei olnud see üldse võimalik, sest kaugemale minnes hakkasid vaatevälja varjama ümbritsevad, mitte vähem imposantsed hooned. Nii et pidime leppima Katedraali imetlemisega osade kaupa ja suu ammuli taeva poole tornitippe vahtides, samamoodi nagu olid seda teinud lugematud palverändurid alates 1128. aastast.
Katedraali ümber mitmel tasapinnal asuvail platsidel käis keskaegne melu. Kümnetes ridades olid seatud üles kirevad müügilauad ja telgid. Kaubeldi käsitöö ja traditsiooniliste toidukaupadega. Kohe platsi nurgal seisis küpsetusahju kõrval tohutu lett peasuuruste saiadega, kõrval vorstid, juustud, maiustused. Lugematul arvul käsitöö ja kunsti müügilaudu: maalid, erinevaist materjalidest ehted, saapad, vööd, mütsid... Araablaste teetelk lõhnava joogi ja mesimagusate koogikestega, noormees jahikullidega varjualuses, ringiliikuvad narrid ja moosekandid, kõik riietatud sajanditetaguse moe järgi. Katedraali treppidel ja kõrvalhoonete sammaskäikudes istus tähelepanuäratavaid olendeid....
Katedraali esises kirevuses üksteist kaotamast hoidunult, silmad segajailt kõrvale pööratud, rahvamassidest läbi tunginud, leidsime kloostrihoone kõrval vaiksema nurgataguse, kuhu seljakotid maha panna. Mairi tundis end natuke halvasti, kas ülesmäge linna rühkimisest või silme ees virvendavast melust. Tema harjumuspärane peavalu, mida ta kogu reisi jooksul kurtnud ei olnud, tuletas end meelde. Jätsime ta kottide juurde valvama, puhkama ja läksime otsima seda lõpp-punkti, arvatavat peakontorit, et oma ränduripassidesse selle tee viimased templid saada.
Rändurite kontori leidsin päris kiiresti, aga see oli parasjagu lõunaks suletud. Sissesaamise ootajaid oli päris palju, lisaks trepikotta kuhjatud seljakotte ning jalgrattaid, kuigi kiri seinal tuletas meelde omavastutust kaotsi minna võivate asjade pärast. Avamist oodates käisime läbi katedraalist. Välismulje järel selle sisemine suurus enam ei üllatanudki, kuigi hoone on ilmselt võimsaim, kus ma kunagi viibinud olin. Mairi ja asjade juurde tagasi minnes ostsin müügilaualt ühe kannika käsitsitehtud valget leiba, kõva ja krõbedakoorelist. Sundisin ka oma nõrkenud õde seda sööma, minu meelest oli see toit kui ravim, jõudu ja tervist andev.
Oficina del peregrino[2] oli nüüd uksed avanud ja meid ootas ees juba kenake järjekord. Vahetasime lähemal seisjatega mõned sõnad päritolumaade kohta. Suurem osa rändajaist, nagu juba teel tähele panime, olid umbes meievanused, kuid võis näha ka tunduvalt eakamaid. Kontorilaua äärde oma teekonnast aru andma paluti kõiki ükshaaval. Meie hulgast juhtus esimene olema üsnagi sabinas Kalli, kes vajadusel küll saksa keeles oma asjad oleks aetud saanud, kuid selle keele oskajaid kontoritöötajate hulgast leida ei lootnud. Inglise ja hispaania keelega tundis Kalli end hätta jäävat ja tema abiotsiva pilgu peale kõndisin keelavaid viipeid eirates samuti leti ette. Siis oli meile mõlemale vajalik Mairi abi koos tema ettenägeliku märkmikuga, et tõendada meie teekonna alustamist Tuist. Kuna sama tõenduse pidi oma paberile saama ka Monsa, seisime ikkagi kõik korraga aruandluslaua ees, täitsime paberid ja saime vastutasuks oma kõndimisrõõmule ja vaevale tunnistused, mis tänasid meid teekonna eduka lõpetamise eest Santiago de Compostela pühas katedraalis, mis hoiab endas apostel Jakobuse (Santiago) säilmeid. Tunnistused antakse kõigile, kes jalgsi kõndides või hobusel ratsutades läbivad erinevail palverändurite radadel vähemalt viimased 100 või jalgrattaga liikudes 200 kilomeetrit. Kuna ankeeti tuli märkida ka oma usk või uskmatus, olid meie tunnistused seetõttu veidi erinevad.
Üks meie reisi olulisemaid eesmärke oli nüüd täidetud ja seetõttu võiks mu kirjatükile ka punkti panna, kuid kojujõudmiseni jäi veel mitu päeva aega. Ausalt öeldes ei tulnud veel tahtmist kojujõudmisele ka mõelda. Reis kestis edasi ning ka Camino võis kulgeda meie valitud suundades.
Päev hakkas õhtule lähenema ning oli vaja üles leida juba mitu kuud tagasi broneeritud ööbimiskoht. Olime selle odava hosteli Kalliga endi jaoks kinni pannud juhuks, kui surmväsinuna linna jõudnult poleks olnud enam suutelised peavarju otsima hakkama. Mairi ja Monsa pidasid broneerimist liigseks kuluks ning lootsid odavamate albergue`ide peale. Kontorist saadud juhatuste järgi leidsime aga eeldatavalt vabade kohtadega palverändurite öömaja olevat kesklinnast kaunis kaugel ning hinna poolest peaegu võrdse minu välja valitud hosteliga. Nii et Mairist ja Monsast ei saanud enam kaugele kõmpijaid ja otsustasime proovida neile samuti meie ööbimiskohast peavarju hankida.
Hostal Nilo, kuhu oma väsinud jalgel loivates jõudsime, asus veidike vanalinna piirest väljas. Ühe tavalise, keskealise maja teisel korrusel võttis meid vastu lüheldane, tüüpilise arvutinohiku välimusega noormees ja broneeringust kuuldes juhatas tube vaatama, veidike küll imestades meie suurearvulise seltskonna üle. Küsisin võimaluse kohta kahe lisainimese majutamiseks. Mõningase mõtlemise peale leidis noormees, et tänaseks on tal küll veel üks vaba tuba pakkuda, järgmiseks päevaks aga kahjuks enam mitte. Leppisime sellegagi ja peavarju probleem sai mõneks ajaks lahendatud. Ausalt öelda oli hostel Nilo kõige kehvem, ja korratum majutusasutus, kus ma kunagi ööbinud olen. WC ja vannituba koridoris külalistele jagamiseks, pisikesed ning ka halvemaid päevi näinud. Boonuseks oli aga odav hind, internetiga arvutid igas toauberikus ja vanaemade aastakümneid tagasi tikitud lillemustrilised päevatekid vooditel. Oma hosteli tehnilist kaasajastamist paistis omanikust noormees tõsiselt võtvat, tema isiklikus korteris sama koridori peal oli olemas isegi kaardimakse terminal, mis pärast mitut, veidi ärevust tekitavat ebaõnnestumist mu kaardilt siiski ainult ühekordse summa eurosid tubade eest maha võttis. Diivanipatjade vahel istus hallipäine senjoora ema, kes poja toimetamist ükskõikselt pealt vaatas.
Üks probleem oli mul veel, mida juba mõned tunnid püüdsin oma mõtteis lahendada ühte ja teistmoodi. Põhjarannikul Ribadeos, umbes 150 kilomeetri kaugusel Santiagost elas mu kallis kirjasõber Juan Perez Villares oma naisega. Juba pool aastat oli ta mulle peaagu iga päev meilinud sooje sõnu ja smaile[3]. Nüüd, enne minu reisi algust, saatis ta mulle bussiajad, hinnad ja juhised Ribadeosse sõidu kohta. Lubasin teda võimaluse korral külastada, kuid peale kauguse pani mind mineku õigsuses kõhklema Juani hämmastavalt ülevoolav suhtlusstiil. Selles tundus olevat mingit maniakaalset kiindumust inimese (minu) vastu, keda ta ei olnud reaalses elus kunagi kohanud. Võib ka olla, et mu kartustes lõi ilma tegeliku põhjuseta välja lihtsalt eestlaslik ettevaatlikkus. Samas oleks huvitav näha põhjarannikut pikalt bussiga sõites ja võõrast linna, isegi siis kui Juaniga mingil põhjusel suhelda ei oleks võimalik. Teisest küljest jälle võtaks sõit ära terve päeva mu ajast ning hulga raha, lisanduks ehk ka kulutused hotellile Ribadeos. Ning mida teeb mu reisiseltskond minuta? Küllap midagi teeb, aga siis tuleb mul kardetavasti loobuda kas plaanitud sõidust „maailma lõppu“, Cabo Finisterrele[4] ookeani ääres looderannikul või palveränduritele pühendatud igapäevasest missast Katedraalis, mis täna meie Santiagosse jõudes juba lõppenud oli. Seda kõike arvestades, paar tundi mõtlikult ringi liikudes, otsustasin sõidust loobuda. Kohe sai kergem ja rahulikum. Tundsin end hea ja ausa inimesena! Õigem oli see vähene järelejäänud aeg reisil kulutada lõpuni koos omadega, jätkata ühiselt alustatud Caminot.
Sadas aeg-ajalt. Järgmise päeva tegevust plaanides otsustasime sõltuda ilmast. Kuna Mairil ja Monsal teiseks ööks tuba puudus, kavatsesid nad sõita Fisterrasse, panna seal magamiskotid maha ja põõsa all magada ookeani mühinat kuulates. Romantiline ja kokkuhoidlik plaan ühtaegu. Meie Kalliga pidime neile järgnema päev hiljem. Viimase öö lubasid M ja M kangelaslikult Santiago lennujaamas veeta.
Enne magama jäämist kasutasin mõnuga veidi ebakindlalt internetis püsivat vanakest-arvutit ja messengeri. Suhtlesin omade eestimaalastega. Leidsin juhised kohalikku bussijaama jõudmiseks. Küllap me jõime ka veini. Jällegi oli hea magada.
[1] Prantsuse tee, tuntuim palverändurite tee Santiago de Compostelasse (hisp.k.)
[2] palverändurite kontor, büroo (hisp.k.)
[3] smile – naeratus (ingl.k.)
[4] maailma lõpu neem (hisp.k.)
