Ilm pani kohe hommikul meie plaanid paika, see tähendab, et ei jätnud erilist valikuvõimalust. Sadas, taevas oli üleni hall. Ja reisiväsimus leidis sobiva aja end tunda anda. Fisterra-sõidu otsustasime täna ära jätta. Seekord said esimesena majast välja Mairi ja Monsa. Nad lubasid rääkida hosteli peremehega võimaluse üle end meie toa põrandale majutada ja enne missale minekut teha üks kauplustetiir. Soodusmüükidega firmapoode märkasime siin linnas eelmisel päeval palju, sealhulgas Stradivarius, H & M, Bershka – odavad ja kodumaal sel ajal veel olematud.
Mina vedelesin veel mõnda aega voodis. Kavatsesin täna endale puhkepäeva võtta. Kalli ei ole nagunii kiirustaja-tüüpi inimene. Panime siis tasapisi riidesse, astusime mõnest poest läbi ja läksime korraks lahku. Katedraali jõudsime veidike enne missa algust, Kalli enne mind.
Istekohad, kust midagi ka näha võis, olid juba hõivatud. Tohutusuure ruumi kohta ei olnudki neid nii väga palju. Jäime seisma peaaltari lähedusse, toetades tagumikke samba alusele. Enam-vähem meie peade kohal lakke kinnitatuna rippus hiigelsuur viirukiurn Botafumeiro[1]. Missa algas naispreestri laulva kõnelusega. Ütlen siin vabanduseks, et olen katoliku kiriku rituaalides, terminites ja ametinimetustes täielik võhik. Ei oska seletada, kes missal mida ja mis põhjusel teeb, kuid see, mis toimus meie kuulmis-, nägemis- ja muid meeli mõjutades oli kaunis ja võimas. Koor laulis, preestid lugesid, Kalli silmist tilkusid pisarad, üle meie peade kõigutati müstiliselt lõhnavat viirukiurni ja inimesed kallistasid üksteist. Tänati ja tervitati palverändureid erinevatelt maadelt. Eestimaa nimetamist ei õnnestunud kahjuks küll tabada. Soovijaile jagati armulauda. Liikusin ka rahva vahelt läbi sooviga sümboolne leivake pühas linnas ära proovida. Nägin, et osa inimestest lasi oblaadi asetada endale peopessa, teised aga huulte vahele. Preestri lähenedes avasin ka mina suu, kuid leivakest huulte vahel tundes, tekkis tahtmine seda lähemalt vaadata ning maitset tunda seda vähehaaval näksides. Armulauda jagav preester ilmselt kahtlustas mind juba ette tavapäratus käitumises, sest ta jäi mu juurde seisma ning seletas, et leivake tuleb siiski kogu täiega suhu tagasi panna ja ära süüa. Igaks juhuks ootas ta mu ees seni, kuni vajaliku tõepoolest teinud olin.
Mairi ja Monsa olid katedraali jõudnud veidi hiljem kui meie, kuid ikkagi suurema osa teenistusest ära kuulnud, viirukiurni kiikumist näinud ning ka armulauda vastu võtnud. Pärast missat vahetasime muljeid ja elasime välja oma vaimustust. Siis lõime jälle lahku ja kõndisime linna peale omi erinevaid asju ajama. Probleeme hakkas tekitama see, et nelja peale oli meil nüüd üksainus toa- ja majavõti. Esialgu küll minu käes. Vihma sadas ja sadas. Sooja tundus olevat nagu Eestimaa suves, alla kahekümne kraadi. Naised shoppasid ja shoppasid – Kalli suveniire ning kingitusi, Mairi ja Monsa olid selle töö veel tõsisemalt ette võtnud. Näis nagu tahaks nad endid ja oma pere terveks järgnevaks aastaks riietega ära varustada. Kauplused olid tõepoolest üsna ahvatlevad, eriti niisuguse ilmaga. Poes ei sadanud jahedat vett pähe ega puhunud tuul. Mul oli ostlemise isu ära hakanud kaduma juba kodus, ei olnud nagu vajagi midagi, eriti ei meeldinudki ja mis meeldis, ei sobinud või oli liiga kallis. Lisaks olen kogu aeg tundnud vastumeelsust kottide ja raskuste tassimise suhtes, mida nüüd juba rohkem kui nädala jagu päevi kuidagi vältida ei saanud. Siiski shoppasin endale ühe valge-roosatriibulise kampsuni ning jätsin selle selga, et vähem külm oleks. Proovisin ka ererohelist nahktagi, millest veel rohkem kasu olnuks, aga sel ainukesel ei vastanud suurus ega hind minu nõudmistele. Et aega täita ja vihma eest varjuda, traavisin siis mööda poode kuni tüdimuseni. Tormasin tagasi vanalinna, tiirutasin katedraali ümbruses, vestlesin veidi ühe Portoricost pärit naisega araablaste juures telgis magusat ja kuuma münditeed juues.
Tampisin tagasi hotelli suunas, olin läbimärg, juuksed peadligi rippasendis, nina tilkumas, päev kiskus hullumeelseks. Saime kokku Mairi ja Monsaga juhusliku toidupoe uksel, Kalli pidi katedraalis ootama. Andsin võtme ära, et nad saaksid oma ostukotid hostelisse toimetada. Ei viitsinud kaasa minna. Mul oli tekkinud idee juuksuritöökoda leida, et oma häirivatest märgadest salkudest lahti saada. Leppisime kokku kohtamise katedraalis kella viie, või kui saan juuksurisse, siis kuue ajal.
Vanalinnas leidsin mõnusa väikese juuksurisalongi, ilma järjekorrata. Hoolitsus vettinud ja kaltsakliku võõramaalase vastu oli liigutav. Mu märg jakk pandi kuivatuskappi, taskust maha kukkunud paberitükikese järele ei lastud kummarduda minul. Peapesemine käis vaikse muusika saatel, lamamistool masseeris selga, jalgu ja muud, mis nende vahele jääb. Pärast pesu tehtud peamassaaž pani silmad kinni vajuma. Lõpuks juhatas pesijaneiu mind juuksuritooli, kus lõikama asutav tütarlaps kõigepealt lühikese hispaania oskussõnade kursuse täpsustavate käemärkide abil läbi viis. Olles kindel, et tean, mida tähendavad largo[2], cruto[3] ja veel mõned juukselõikuseks vajalikud omadusõnad, asus ta tööle ning mõne aja pärast oli mul rõõm tõusta toolilt korraliku geelitatud siilisoenguga. Tõsi, väljaminekule mõeldes jäi rõõmu küll natuke vähemaks. Minu kallal tehtud toimingute hinda oodates olin üllatusteks valmis, kuid mu rahuloluks ei ületanudki pangakaardilt mahavõetav eurode hulk ärajäetud Ribadeo sõidult säästetut.
Katedraali jõudsin enne kella kuut. Pühakoda oli hõredalt rahvastatud päevase ajaga võrreldes. Peaaltari tagusesse ruumi enam järjekorda ei olnud. Astusin sinna sisse koos teiste huvilistega. Vaatasin ja katsusin oma käega ära püha Jakobuse kuju tema arvatavate säilmete kohal, millele läbi aastasadade tohutud palverändurite hulgad oma austust avaldamas on käinud. Tänu kellele oli ka meie jaoks sisse kõnnitud see vaheldusrikas teerada läbi lopsaka sõbraliku looduse. Camino Portugues. Tänan Sind, et olin siin, vaatamata sellele, et sadas tüütut peent vihma, et päikest polnud kogu päeva jooksul näha, puhus vinge tuul, mul oli villand mööda poode kondamisest, tahtsin midagi sooja juua ja see fucking rahvas oma (tegelikult minu) võtmega ei ilmutanud end kuskilt kandist, kuigi kell oli juba kõvasti kuus läbi.
Hakkasin helistama. Nad olid kogu aeg kusagil siin, just käinud seal, kus mina olin või kohe minemas mingisse kohta, kuhu ma võiksin neid otsima tulla. Sõnast „kohe“ olid meie arusaamised erinevad. Katusealustest välja purskkaevu juurde, kus kõik kolmekesi ütlesid end mingil ajal seisvat, ei tundnud ma tahtmist minna. Juuksurisalongis enam-vähem kuivanud pusa oli uuesti märjaks saanud. Käisin risti-rästi läbi katedraali ja tegin tiire seinaääri mööda, erinevate sissekäikude treppidelt välja platsidele vaadates. Tundsin end juba päris maniakaalselt ringi vehklevat, kui lõpuks Kalli leidsin. Või tema minu. Ja siis koos teisteni jõudsime. Loodan, et oma viha, külma ja märga kõigepealt Kalli peale välja ei valanud, aga pole ka kindel ning vabandan sel juhul. Tema oli minu õnnetus olukorras ju kõige vähem süüdi. Igal juhul olin ma iseendale lohutuseks tõepoolest vihane, ei rääkinud kellegiga, ainult turtsusin. Rahustas see, et keegi mulle vastu ei vaielnud ega enda kadumist eriti ei õigustanud. Isegi Monsa võttis omaks, et kokkulepitud kellaajal nad tõepoolest katedraali kohtumiskohale ei jõudnud.
Sulasin üles väikeses mõnusas kohvikus sooja joogi juures. Järgmises tellisime võimsad söögid, esimesed pärast jalgsimatka algust. Rääkisime päeva muljeid ja tuju läks jälle heaks. Võtme panin igaks juhuks enda taskusse, ka see turgutas enesetunnet. Koju minnes tahtsid naised veel mõnest kauplusest läbi hüpata. Mina jõudsin viimasel hetkel enne sulgemist toidupoodi, kust muu hulgas suutsin välja otsida pudeli kohalikku siidrit õhtul maitsmiseks. Oli mõnusalt karge, magushapu ja särisev. Kodutänavale pöörates nägin kolme inimest hosteliukse ees vihmas mind ootamas. Ausalt, mu viivitus ei olnud mõeldud kiusliku kättemaksuna.
Tuppa jõudes nägime, et sõbralik majaperemees oli paigutanud meie tuppa voodite vahele suure lisamadratsi ja vaeva näinud meie põrandalvedelevaid kotte ja kola jalust ära tõstes. Ühtegi lisaeurot ta ülerahvastatud toa eest ei küsinud. Mairi ja Monsa sättisid end kõrvuti asemele. Rohkem inimesi ja magamiskohti horisontaalasendis ei oleks meie kitsukesse elamisse kuidagi mahtunudki. Oma voodisse sain vaid üle nende jalgade ronides, kui õhtul viimasena internetiga lõpetasin. Öösel kostis sisehoovist või naabertubade lahtistest akendest peolärmi. Olin tõesti liiga väsinud, et end sellest häirida lasta.
[1] Suitsu väljasaatja (galleegi k.)
[2] pikk (hisp.k.)
[3] lühike (hisp.k.)
