Alla tänavale jõudnult rõõmustas meid ilus päev. Pilved kiirustasid silmapiiri suunas veel veidi unisevõitu päikest maha jättes. Kõndisime eelmisel päeval valmisvaadatud linnaliini busside peatuspaika ja sõitsime suurde jaama. Veidi ringi vahtinud ja ümbritsevaga tutvunud, leidsime ühiste jõududega õige kassa ja ostsime edasi-tagasi piletid linnakesse nimega Fisterra. Enne terminali minekut (mis oli suhteliselt pikk ja keeruline tee) ja õige bussi leidmist, jäi veidi aega harjumuspäraselt maitsva piimakohvi nautimiseks.
Siis algas sõit Maailma Lõpu neemele, Cabo Finisterrele. Kilomeetreid sinna oli vist nii saja ringis. Raske on täpsemini öelda, sest tee koos meie bussiga tiirutas ümber mägede, hiljem lahtede ja neemede, üle sildade laiadel jõesuudmetel. Aeg-ajalt kohkusime kõrgendike tagant paljastuva ookeani võimsast ilust. See, mida nägime, oli üllatavalt tõeline ookean. Erinevais varjundeis ja lõpmatu. Kui eile paradiis puhkas, siis täna jõudis ta meile järele käänulisel teel iseteadlikult edasi rühkivas mugavas bussis. Tõi enesega kaasa vapustavaid vaateid, peatusi pisikestes rannalinnakestes jalgadesirutuseks ning naeratas meile avali suuga. Ei mäleta, et kunagi varem või hiljem oleksin nii väga nautinud bussisõitu ja rõõmustanud kilomeetritulpade üle, mis ei luba veel kiiret kohalejõudmist. Viiskümmend kuus kilomeetrit Fisterrasse, nägi Monsa. Saab veel sõita, ja kestaks see sõit kauem mööda ilu ja ookeani.... Sest suurem õnn on teelolemises kui kohalejõudmises.
Ja ikka teekonna jätkudes... ka linnake Fisterra oli rõõmustav. Buss lasi meid välja veidra käänaku peal, nina juba tagasiteele keeratud. Astusime maha, pöörasime oma ninad tuule suunda ja hakkasime jällekord rändurikogemusi ja vaistu usaldades liikuma maailma lõppu, neeme tipu poole, kus kavatsesime toimetada ettenähtud riitused ja panna oma Caminole teine punkt, minu jaoks olulisem kui Santiagos. Vanade keltide jälgedes, kelle usk mulle iseeneslikult juba lapsena omaseks saanud sellest midagi teadmatagi. Tee viis linnast välja, asfalt küll, kuid kitsas ja käänuline. Mäkke tõustes jäi kurve vähemaks, ühel pool rada metsane kõrgendik, teisel pool sügav kaljune järsak randa loksuvate lainetega. Kindlust raja õigsuses kinnitas vastutulevate rändurite nägemine. Möödusime kahest heatujulisest toasussides senjoorast. Mu kõnd muutus jälle iseenesest kiireks. Tüdrukud püüdsid vahelduva eduga sammu pidada. Puudusid tülikad seljakotid. Käigupealt koorisime riideid vähemaks. Peatuse pidin tegema teksakate jalastkiskumiseks. Jõime teeäärsest kaevust ja Kalli värskendas end kastmisega voolava vee all. Lõpupoole hargnes tee kaheks: mäkke ja mere äärde. Oleksin kangest tahtnud ka ülespoole ronida (hiljem sain teada, et sealtkaudu oleks võinud minna Muxiasse), aga kartes ajaga hätta jääda, ei saanud endale kõrvalepõikeid lubada.
Neeme tippu jõudmiseks valmistusime kui magustoiduks. Kõndisime enne seda nännilettide vahel, uurisime suveniire ja postkaarte. Pildistasime üksteist sarnastes poosides selle teekonna viimase kammkarbimärgiga 0,00 kilomeetri tulba ja Costa da Morte[1] kivise ristimärgi taustal.
Siis alles tegime need viimased sammud kaljul mööda kivilahmakaid, et vaadata üle maailma ääre. Nägime mitmeid tahmunud lõkkekohti. Ühes neis põletasime ära Monsa camino läbiteinud punasetriibulised varbiksokid. Tulesüüteks paberid mu taskutest. Kalli annetas loodusele viimased raasud kodust kaasavõetud teraleivast. Istusime, mõtlesime, nautides äärelolekut, kive, tuult ja vett. Siis turnisin veidi allapoole, tuletorni ümber tiirlevate turistide vaateväljast eemale ja märgistasin koha enda jaoks alfa-emase kombel.Kõige kaugemale alla mööda kaljurahnusid ronis Mairi paparatšona fotoaparaati klõpsutades ja meidki ärgitades ümaratelt kividelt enesetapjatena alla vahutavate lainete poole küünitama. Siis loovutas ta oma fotoka mõneks ajaks Kallile, kes peaaegu eufoorilises rõõmus Mairit ennast, meid teisi ja kõike ümbritsevat aparaadi mälukaardile jäädvustas. Mina pildistasin üht turisti tema soovil suitsiidses poosis kuristiku kohal.
Rahunenult ja mahalaetult hakkasime sisemaa poole taganema. Vaatasime tuletornimajas Surmaranniku-teemalist maali- ja fotonäitust. Tegime veel mõned tasakaalukad ja mõtestatud pildid. Tähistasime teekonna lõppu pisikeses baarimajas kohaliku šerriga. Tagasitee oli tõeliselt nauditav, tervitasime vastutulijatega, soovisime viimased "buen caminod". Veidike kiirustama sundis soov enne viimase bussi väljumist veel käe või varbaga all linnas ookeanivett katsuda.
Leidsimegi majade vahele kiilunud väikese liivarannasopi. Mairi ja Monsa läksid toidupoodi seal kõrval, mina katsusin vee ära, väga külma, ja jäin kiviastmetele päikest võttes inimesi vahtima. Eriti inimest Kallit, kes kadestamisväärt naudinguga mööda veepiiri kepsutas, kivikesi ja adrut korjas end aeg-ajalt kastes. Kuna tema ujumispüksid ilmselt ühes meie endistest öömajadest kuivama riputatutena järgmist kandjat ootama olid jäänud, kõhkles ta natuke vetteminekuga. Õhutasin teda mõtet teoks tegema, lähemal ajal sellist võimalust enam tulla ei saanud. Varsti supleski Kalli oma ruudulistes matkapükstes kui väikene merilõvike rohelistes lainetes, kus mina üle minuti oma krampi tõmbuvaid varbaotsi hoida ei suutnud. Muulil näitasid vettehüppe-oskusi kohalikud poisikesed. Pärast poeskäimist jäi vee katsumiseks aega ka Mairil ja Monsal. Viimane püüdis päikeselt oma ennegi galeegidest tumedamale nahatoonile veel negriidsemat värvust hankida.
Bussipeatusse minnes põikasime korraks sisse kohalikku albergue`i, kus rändurmehed ühise laua taga ahvatleva isuga suppi helpisid veini peale juues. Meie jaoks oli teekond selleks korraks lõppenud. Tagasisõit õhtuse bussiga Santiagosse oli sama nauditav, kui hommikune tulekki. Nägime lahesoppe ja neemeninasid nüüd teisest küljest. Püüdsime haarata mälusse pilte, mille jaoks tulles aega oli nappinud, mida teise suunda vaadates märgata ei suutnud. Üht väikest linna läbides sõitis meie buss paar kilomeetrit rahvariietes ja puhkpillidega rongkäigu kannul. Pidustusi paistis sel õhtul olema teisteski selle kandi asulates. Liikusid ringi ülikondades valgesärgilised härrasmehed, vanadaamid mustades liibuvais kleitides, lehvikud elegantselt sõrmede vahel põskedele tuul sipsutamas ning rahvarõivastes esinejad kogunesid värviliste lintidega ehitud lavale.
Õhtul otsisime kohta, kus tähistada Santiagost lahkumist. Leidsime omapärase pisikese kohviku või baari hosteli lähedusest. Lauad asusid kahel avatud korrusel, mida ühendas metallkäsipuudga keerdtrepp. Baarileti ääres istusid pikajuukselised uushipid ja jõid õlut. Valisime ühe vähestest vabadest laudadest ja hakkasime end ajapikku tundma kui mingisse varemkogematusse paralleelmaailma sattununa. Mängis vaikne nn psühhedeeline muusika. Televiisor näitas hääleta mingit sellesse keskkonda absoluutselt sobimatut saadet, mis näis taustalisandina absurditeatri lavastusele. Kohvikus viibivad inimesed olid kaugel eemal tavapärasusest. Toolidel nihelesid põlevate silmadega arvutifriigid oma sülearvutitega, kes elasid kogu kehakeele jõuga kaasa mängudele ekraanil, häälitsedes ja aeg-ajalt meeleheitesse sattudes. Mõned liibuvad käsi silitavad armastajapaarid, üks neist uskumatult ebavõrdsete väljanägemistega, selgelt naispoole kahjuks. Nurgalauas istus kõhn tütarlaps-ahelsuitsetaja, sigaretti hoidva käe liigutused järsult katkendlikud nagu stopp-kaadritest kokkukleebitud filmis. Järskude naksatustega kerkis huultele ning langes lauale tagasi arvatavalt juba ammu tühjendatud kohvitass. Aeg-ajalt kõndis ta kiirustaval sammul baariletini ja tagasi uskumatul kombel tasakaalu kaotamata. Kogu seda veidrat seltskonda teenindas võrratu rahu ja sõbralikkusega nagu hea hulluarst, noor sümpaatne baarineiu. Meie lauale toodud toiduportsud soojade võileibadega olid tohutult suured ja maitsvad, nii et ülejäägid endale kottidesse kaasa pakkisime. Jälgisime ümbritsevat kui vaatemängu, aeg-ajalt laisalt mõtteid vahetades. Siis astusime välja pimedale tänavale.
Unustusse oli vajunud Mairi ja Monsa algne plaan ärasõidu-eelne öö lennujaamas veeta. Panime toidu ülejäägid välimisele aknalauale jahedasse ja pakkisime kotte.
[1] Surmarannik (galleegi k.)
