Peatasime esimese kohatud takso. Oli mingi aimdus, et on nädalavahetus ja kartus, et puhkepäevadel liinibussid harvemini liikuda võivad. Ka hakkasin kahtlema Monsa oskuses oma kandejõu varusid õigesti hinnata. Taksosõit oli mugav ja üllatavalt odav. Lennujaamas laabus kõik kenasti. Salongi võetav käsipagas mahtus ettenähtud raamidesse ja Monsa megakoti koos tema külge seotud Mairi magamiskotiga toetas vastutulelik chek-in neiu vastu kaalulindi ääreraami nii, et selle raskusega lisasekeldusteta rahule võis jääda. Pisikest ehmatust tekitas see, et meid alakorruse turvavärava järjekorrast ära saadeti mingit muud security[1]-ruumi otsima põhjust lähemalt selgitamata. Astusime siis piki kitsast koridori koos ei-tea-mis-rahvusest noormehega, kes kerges segaduses olles sama ülesannet täita püüdis. Küsisime teed ja leidsime teisel korrusel niisugused tavalised turvaväravad nagu allpoolgi. Ainult järjekorrata, mille puudumises ilmselt seisneski meie siiasaatmise mõte.
Londonisse jõudsime veidi pärast lõunat. Lennuväli oli märg, taevas hall, küll üksikute eredamate laikudega. Püüdsin nende abil endasse optimismi istutada, kuid realistiks jäädes olid lootused päikeselisele ilmale siiski kaduvväikesed. Astusime Inglismaa pinnale.
Läbisime ühe põhjalikuma turvakontrolli, milles oma lilla heegeldatud mütsi ja rinnal rippuvate aksessuaaride tõttu kaunikesti hipi-välimusega Kalli eraldi ette võeti. Kobati läbi tema Santiagost ostetud laiasäärelised hindustiilis litritega püksid ja umbes viis ülestikku selga aetud jakki või kampsunit. Loomulikult midagi kahtlast leidmata ja ka hilisemate vabandussõnadeta, mida äärmiselt solvunud Kalli läbiotsijatelt kuulda oleks soovinud.
Inglaste turvameetmete ja hirmudega puutusime kokku hiljemgi. Kõigepealt hakkasime otsima pakihoidu, kuhu kotid Londonis-oleku päevaks ootama jätta. Lennujaam tundus suurim, kus kunagi käinud olin. Märgid näitasid luggage[2]-ruumi, kuid kadusid enne, kui kohale jõudsime. Tegime mõned ringid ümber õige koha, kuni märkasime suhteliselt väikest teeninduslauda. Enne kottide vastuvõtmist tegid pakihoiu mehed meile tõelise ristküsitluse teemal, kust tuleme, kuhu läheme, mis kellaajal ja miks üldse oma seljakotid hoiule anda tahame. Kui me õlgu kehitasime küsimuse peale, millal Londonit vaatamast tagasi kavatseme jõuda, pidasid nad meid ilmselt kohtlasteks, kes oma käike planeerida ei suuda. Mehed vahetasid itsitades omavahel pilke. Pakkusin siis neile rahustuseks välja, et oma kottidele jõuame järele tulla siiski vähemalt keskööks. Pärast passiandmete esitamist ja hoidmise eest maksmist kinnitasime veelkord oma plaanitavat tagasitulekut ning olime valmis linna sõitma.
Olin varem uurinud lennujaama ekspressbussi käike, kuid väljapääsu juures leidsime EasyBusi müügileti, tunduvalt soodsamate hindadega. Bussipileti ostmine osutus sama tähtsaks ja isegi turvatumaks tegevuseks, kui lennukisõiduks valmistumine. Loomulikult oli ka siin vaja täpselt teada mineku-tuleku aegasid, panna õigesti kirja sõitjate nimed, esitada dokument ja anda oma telefoninumber. Müüjaneiu rääkis meiega aeglaselt, kõiki sõnu korrektselt välja hääldades, et ei tekkiks mingit valestimõistmist. Bussiterminal asus peaagu kohe väljapääsu kõrval ja umbes kümne minuti pärast alustasime mugava väikebussiga kahetunnilist sõitu linna poole. Tee pikkus lasi tunnetada Londoni tõelist suurust. Algul sõitsime mööda põldudest ja maamajadest, siis läbi pikkade ja ühetaoliste eeslinnade. Taevas oli pilvine, aeg-ajalt sadas, loodus sarnanes üllatavalt Eestimaale. Liiklus aga mitte. Algul oli selle vasakpoolsus harjumatu, hiljem pani imetlema sõitjate korrektsus ja rahulikkus. Meie buss ei vahetanud kogu reisi jooksul kordagi oma sõidurida, keegi ei kiilunud vahele, ei ületanud märgatavalt kiirust. Aknast oli huvitav näha, et enamus autosõitjaid ei olnud kindlasti sünnipärased inglased, võis märgata kõikvõimalikes tumeduse astmetes nahatoone ja erinevaile päritolupiirkondadele vastavat riietusstiili. Imestama pani ka tohutu prügikottide hulk tänavatel ja majade ees, mõned neist katkised, praht tuules lendamas. (Hiljem kodus lugesin mingist ajalehest, et sel perioodil oli Inglismaad tõesti tabanud prügikonteinerite kriis, kuna Eestis sai samal ajal kohustuslikuks prügi sorteerimine ning konteineritega varustaja pidi meil ühine olema.)
Kesklinna jõudes hakkas Monsa mõningaid varemkäidud kohti ära tundma ja parkide nimesid meenutama. Maha tulime Victoria peatuses peaagu Buckinghami palee vastas. Nii et selle vaatamisväärsuse otsimiseks ei pidanud me aega kulutama. Linnakaarte jagati tänaval. Tegelikult oli kesklinnas kõik, mida näha tahtsime üllatavalt lähedal, käe-jala ulatuses ja ise meieni jõudev. Pärast esimest Londonis-käiku oli Monsale jäänud mulje tohututest vahemaadest lõpmata pikkade tänavatega, mille alguse ja lõpu vahel orienteerumiseks kompassi abi vaja on. Tegelikult jõudsime oma ringid teha ajavarugagi, mitu korda samu punkte läbides ja harva kaardivaatamisega. Green Park, Picadilly, The Mall, Charing Cross, Westminster ja Parlament.... Nägime laste tantsuetenduse katkestamist suurel laval ja platsitäie pealtvaatajate laialisaatmist umbes kahe minuti jooksul pommihoiatuse tõttu. Kõndisime mööda Thamesi kallast. Vaade oli sünge, kuid võimas tumehallide pilvede vahelt aeg-ajalt nägu näitava majesteetiku päikese valguses. Nägime, kuidas jõeäärsele vaaterattale soovijaid moslemiperesid käsitsi ja metalliotsijaga läbi kobati ning kõigi käekotid enne sõidule lubamist hoiule võeti. Hakkasime otsima söögi-joogikohta, et oma rõskeks ja kõhedaks kiskuvat olemist üles soojendada.
Sattusime Thamesi kaldal suurde Hiina kiirtoidu restorani, kus ettenähtud rahaühiku eest kindla suurusega taldrikusse soovi järgi erinevat eksootikat määramata kogustes kuhjata võisime. Kasutasime seda võimalust end tagasi hoidmata. See oli vist neljas tõsiselt korralik söömaaeg kogu meie kahenädalase reisi jooksul.
Õhtu saabudes otsustasime ära käia ka Sohos ja Hiinalinnas, mida mõlemat Monsa kirjeldas vapustava vaatamisväärsusena. Tuuritasime siis kõigepealt seal kurikuulsas Sohos mööda kitsaid tänavaid, lootes kohata ennenägematut, kuid peale mõne transvestiidi ei hakanudki midagi huvitavat silma. Võib-olla oli asi pühapäevaõhtus või minu paljunäinud silmades, aga erilist muljet see kant tol õhtul ei jätnud. Mairi aga vist oli Monsa juttudest ärevusse aetud ning ta ei lõpetanudki mu tagasikamandamist turvalisematesse paikadesse enne, kui sihitu ekslemise neil kitsastel tänavatel väikese kahjutundega katkestasin, orienteeruma hakkasin ja me koos Hiinalinna imposantsete väravate alt sisse kõndisime. Suurem osa Chinatownist näiski koosnevat ühest laiast rõõmsalt valgustatud tänavast. Põikasime sisse pisikestesse poekestesse, ostsime juua, suupisteid, värskeid lõhnavaid koogikesi. Oligi aeg hakata tasapisi liikuma bussipeatuse suunas. Õhtupimeduses ei olnud tänavasildid enam eriti nähtavad, ka tuttavaid torne ei paistnud. Põikasin korraks sisse ühte kauplusse, et igaks juhuks meie asukohta täpsustada. Kõik vajalik oli endiselt käe-jala juures nagu varemgi, ainult lähenenuna teisest küljest. Vaatasime veel majesteetlikku valgustatud Westminster Abbey`t ja kõndisime mööda hämarat linna bussipetuse poole. Ühel väikesel platsil protesteerisid sõjavastaste aktivistide ülespandud ning üksijäetud loosungid ja telgid Inglismaa vägede tegutsemise vastu mõnedes moslemiriikides.
Tänav, mida mööda läksime, tundus nii pikk, et lõpupoole hakkasime isegi kahtlema tee õigsuses ja tundsime pisikest hirmu oma broneeritud kohtadega bussist maha jäämise pärast. Meie ärevus oli siiski alusetu, sest peatusesse jõudsime umbes veerand tundi enne sõiduki väljumist. Bussijuhiks oli korpulentne ja väga rõõmsameelne proua, kes igal võimalusel häälekalt naerda lagistas. Samamoodi reageeris ta ka Mairi soovile koos EasyBusi taustal pilti teha ning teise võtte jaoks soovis ta poseerida prillideta, mis tema arvates hästi ei sobivat. Sama rõõmsameelselt ja jutukalt kulges kogu teekond tagasi lennujaama ning jättis inglaste iseloomust kokkuvõttes siiski lahedalt meeldiva mulje.
Lennujaamas võtsime nagu lubasime, oma kotid pakihoiust välja enne keskööd ja hakkasime ootesaalis puhkuseks sobivat varjulist nurgakest otsima. Peaaegu kõik pingid paremates paikades olid juba hõivatud. Leidsin ühe välisukse-esise toolirea, kuid mõne minuti pärast korjasime sealt oma kompsud kokku tuuletõmbuse pärast. Nüüd olid hõivatud needki pingid, millele veidi varem oleksime endid mahutada saanud. Kolisime siis lihtsalt ühe seina äärde põrandale chek-in laudade vastas ja sättisime endid paika teiste seljakotirändurite kõrvale.
Laotasime põrandale magamiskotid, tegime oma õhtused tualetiprotseduurid. Mairi ja Monsa, hea unega inimesed, ronisid kottidesse. Me Kalliga istusime umbes tunni jagu aega lähimas kohvikus klatšijuttu ajades ja reisist kokkuvõtet tehes. Ma ei lootnudki avalikus ruumis põrandal magamisega hakkama saada, kuid heitsin 2-3 paiku öösel siiski Kalli kõrvale pikali. Suigatasingi vist katkendlikult, kuid lõplikult ärkasin jaheduse ja tuuletõmbuse pärast. Minust teisel pool maganud rändurmees oli oma kompsud kokku korjanud ja läinud hommikust tualetti tegema. Jahe õhk justkui kõikjal asuvaist ventilatsiooniavadest vuhises nüüd minu peale.
