Tõusime ja panime oma asjad kokku, kui chek-in laudade esised järjekorrad hakkasid keerduma juba ümber meie magamiskottide. Lennukile minek varahommikul läks rahulikult.
Tallinnas jagasime asjad oma kottidest õigetele omanikele ning läksime laiali. Mairi ja Kalli bussijaama, meie Monsaga hakkasime kojusaamiseks võimalusi otsima. Kui pikal reisil olid kõik meie ettevõtmised laabunud ebaõnnestumisteta, siis nüüd tekkisid takistused koduni jäänud viimase 25 kilomeetri läbimisel. Üks rong oli just läinud, teiseni päeva kõige pikem ajavahe. Otsetee oli remondis ning seetõttu ei käinud õieti liinibussid ning marsruuttaksod sõitsid teist teadmatut teed pidi. Kõmpisime oma seljakottidega ühest arvatavast peatusest teise ja nägime, kuidas buss Mairiga Tartusse ja Kalliga Viljandi poole meist mööda vurises. Kohtusime turistidest Itaalia vanapaariga, kes märkasid ära Monsa kaelas rippuva kammkarbi, kui Camino sümboli. Tundsime end reisikaaslastena, sest ka nemad olid käinud Santiagos. Jõime möödaminnes teed Vana Villemi pubis ja üritasime joostes tulemuseta kinni püüda meist eemalduvat marsruuttaksot. Siis avastas Monsa, et on kuhugi unustanud oma jopi. Ta hüppas esimese juhuslikule linnaliinibussile ja sõitis tuldud teed tagasi seda otsima. Mina ootasin viimase lootuse kadumiseni Tallinn-Aruküla bussi ja korjasin siis kokku kõik oma allesjäänud jõuvarud ning tormasin raudteejaama poole, et jõuda vähemalt rongile, mille väljumist hommikul veel liiga hiliseks olime pidanud. See jooks seljakotiga Sossi mäest üles Ülemiste jaama jäi kogu rännaku raskeimaks. Perrooni serval istus jalgu kõlgutades nagu tavaliselt rõõmsas tujus Monsa, meie kõige esimesest läbikäidud bussipeatusest ülesleitud punane jopp seljas.
