Kalli – kursuse- ja mu parimate mõtete kaaslane. Mõistatuslik idealist, päikese- ja lillelaps. Vaatamata umbes 20-aastasele tutvusele toob ikka ja alati endaga kaasa üllatusi, näeb ka nähtamatut.
Monsa – peaagu naabrinaine. Koos käidud läbi vere, higi ja vasktorude. Vahel kui vana õelus, enamasti vihaleajavalt optimistlik, aga häda korral alati olemas ja lahendusi leidev. Vist juba üllatusteta.
Mairi – mu õde, aga teistsugune nagu. Loodan, et ta leiab, mida nautida, kuigi pole temas märganud mingitki gurmaanlikust. Ei olegi temaga koos reisinud (ohates), pärast lapsepõlve.
Algarves oli Mairi asemel neljandaks Eha. Palun siin avalikult vabandust, sest südant kõvaks tehes ei hakanud teda piinama teadmatuse ja plaanimatusega tuleval reisil. Tuulest viidud olek näis ta jaoks liialt stressi tekitav. Tuultest seal maailma äärel aga puudust ei ole nagu Cabo de Sao Vicentelgi kogesime.
Mina (Sirje) – kõige tähtsam isik loomulikult siinsete tegelaste hulgas. Minu enda jaoks. Egoistlik, individualistlik, nautlev, õpetav, aga suurt vastutusekoormat kaasas kandev. Ja ma tahan minna nii väga, et vaatamata oma vastumeelsusele kõikvõimalike asjaajamiste suhtes, reiside organiseerimised siiski ette võtan ja need enam-vähem talutavalt ära teen. Ning nüüd tagasihoidlikkust unustades ütlen, et enda üle uhkegi olen.
Võib-olla kellelegi siin juhuslikult lugema sattunule tekkib küsimus, miks meie seltskonda ainult naised kuuluvad? Vaat, on nii. See plaanitu on mul nüüd vähem või rohkem erinevate grupikestega kuues reis naissoost inimestele. Ja me kõik oleme juba kahekümne aasta kanti abielus olnud...
