Eelmisel aastal Portugali minnes oli Kallil suur soov jõuda ka Lissaboni ning kuulata tõelist fadot tema õigel kohal. Lubasin nagu pooliti temaga ühineda, kuid pärast kõhklusi mõtlesin ümber. Lissabon jääb Algarve lõunaservast hirmus kaugele, sõit võtab aega ja raha ning ainukese võimaliku õhtuga seal ei pruugi ühelegi fado-paigale pihta saadagi. Lohutasin ennast ja Kallit mõttega, et Lissaboni minekuks ei ole loodetavasti takistust järgmistel aastatelgi. Mida inimene väga tahab, peab ta saama, kui tema tahtmisest kellelegi kahju ei sünni. Algarves oli hirmus palju vaadata ja teha meie ainukesel sealoleku nädalal. Lubadus jäi aga ootama oma võimalust täitumiseks.
Mõned aastad tagasi sattusin lugema tekste palverännaku kohta Santiago de Compostelasse. Lugemise ajal vaimustanud mõte teekond endalgi läbi teha, vajus pikapeale küll kuhugi aju tagasoppidesse, aga ei kadunud. Sügisel kuulsin, et mu kaks kolleegi suvel pika teekonna umbes kuu ajaga läbi tegid. Kuna mina siiani kodust kõige kauem nädalapäevad ära olen olnud, siis nii pikka aega äraolekuks ma võimalikuks ei pidanud. Mitte mingi müstilise koduigatsuse, vaid oma veidi haiglasliku kontrollivajaduse tõttu. Pika Prantsusmaad ja Hispaaniat läbiva tee kõrval leidsin Portugali raja jupikese, natuke üle 100 km alustades Portugali-Hispaania piirilt. Paras nädalane jalutuskäik algajatele kõndijatele paistis olevat.
Nii et siis liites kokkuhoidlikult Lissaboni-soovi Portugali teega Santiago de Compostelasse, saingi plaanitud reisi kondikava. Praeguseks, pärast võimalikult odavate lennupiletite ja mõningate öömajade broneerimist on meie marsruut täpsustunud: Tallinn – Berliin – Lissabon – Porto – Santiago de Compostela – London – Tallinn. Need olid siis põhipunktid, värvilised rõhknaelakesed meie reisikaardil. Kaheks nädalaks.
